Armastusest


Mõtlesin üleeile öösel pikalt, mida teevad minu tutvusringkonna KAUA ÕNNELIKULT (või vähemalt rahulikult) koos olnud paarid teisiti. Miks nemad on koos ja teised ei ole? Tundub, et raha, seks, kehakaal, laste arv, töökoht, poliitiline maailmavaade, moemeel ja kokandus mängivad sellistes suhetes teisejärgulist rolli🙂.

Alguses pakkusin, et äkki ollakse põhiküsimustes sama meelt. Siis meenus mulle aastakümneid koos olnud paarike, kus mees ja naine alatasa maailma küsimuste üle tuliselt vaidlesid. Vaidlustest hoolimata oli tegemist väga õnneliku paariga. Mees meenutab tänini surnud kaasat vaid hea sõnaga.

Seejärel panustasin truudusele. Et äkki ollakse üksteise peale üdini kindlad. Meenus paarike, kus mees ja naine pidevalt (vähemalt verbaalselt) vastassooga flirdivad, ikka nii, et teine pool ka näeb. See on selline piire kompiv mäng. Ja ikkagi kiidetakse üksteist ja ollakse koos.

Kolmandana meenus miski, millest olin juba kaks korda enesele teadvustamata mõelnud. Jah, tundub, et koos on need paarid, kus partnerid räägivad ja mõtlevad üksteisest hästi.

Millegipärast on Eestis levinud oma partnerist halvasti rääkida. Küll on naine kole ja kuri, küll mees rumal ja hoolimatu. Olen seda viga ise ka teinud.

Õnnelikud paarid laidavad vajadusel tegevusi, mitte inimest. On vaks vahet, kas öelda “Mulle ei meeldi, et sa juba kolm päeva pole viitsinud enda järgi nõusid pesta.” või “Sa oled räpakas. Sa ei pese enda järgi nõusid. Ma olen juba kolm päeva sinu järgi pidanud koristama.” Üks lause hindab tegevust, teine inimest.

Kuulasin Viljandi folgil 10 aastat abielus olnud naist, kes juttu lõpetades lihtsalt mainis, et elu suurim kink on armastav abikaasa. Tema mees on tema jaoks lihtsalt parim. Ja mees naeratas selle peale siiralt ka pärast kümmet aastat kooselu.

4 responses to “Armastusest

  1. “Millegipärast on Eestis levinud oma partnerist halvasti rääkida.” – kas sa lihtsalt lahmid? Või ärritad ajakirjanduliku eksperimendi korras oma lugejaid? Või on sul tõesti tuttavad, kes oma partnereid siunavad?

    Minul ei ole. Töökaaslased, sõbrad, endiselt kooli- ja ülikoolkaaslased, niisama tuttavad. Isegi kui nad ei ela õnnelikku elu või siis vahetavad partnereid, ei ütle keegi, kunagi, midagi halba ei oma ekside ega praeguste kaasade kohta. Sest oma kaaslase kirumine on ju iseenda kirumine: halva inimesega koos olemine tähendab, et ma ise tegin halva valiku, olen / olin rumal.

    Aga lõppjäreldus on sul vist õige. Et kaaslasest tuleb mõelda hästi. Ja seda tallegi öelda.

    • Paraku olen tahtmatult näinud kõrvalt mitut suhet, kus on toimunud halvustamine. Ka mul endal on selline suhe olnud. See on nagu lumepall, mis kogub negatiivseid emotsioone. See ei ole lahmimine. Sul on vedanud, kui Su ümber kõik oma naistest ja meestest hästi räägivad.

      Ajakirjandusega pole siin miskit seost. See on mu isiklik blogi.

  2. Muide kehtib ka laste, kolleegide jne kohta.
    Ei tohi mõelda “mul on halb laps / töökaaslane”.
    Vaid “mu laps / töökaaslane käitus hetkel rumalasti. Aga see on tal ajutine. Päriselt on ta tark / hea / virk ja saab oma veast varsti aru. Anname talle selleks hetke aega….”

    Sihuke mõtlemine päästab tihti terve päeva, või suhte.

  3. Nii südamlikult ning soojalt mõeldud ja kirjutatud!

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s