Elule tagasi kutsutud raamatute pühapäev


Elektrirong saabus Laagri peatusesse. Ronin ratas käe kõrval rongist välja. L@ssie teeb sama.

 Kuna Laagri peatuses on platvorm katki, võtab meil sõitma hakkamine tavatult kaua aega. „Kuule, keegi on korteri jagu raamatuid minema visanud,“ jääb L@ssie Laagri rongipeatuse pilgeni täis paberikonteinerit vaatama. Täpselt nii ongi!

Seisame hetke ja kaalume mõlemad, kas minna paberikonteineri juurde ja vaadata, mis raamatud oma lõppu ootamas on. Uudishimu saab võitu.

„Mhh, raamat „Nille, Värten ja Peopesa“, mille kirjutas Kalju Saaber,“ loeb L@ssie kollaselt raamatult. „See oli mu lemmikraamat, kui ma 10-aastane olin. Nii head raamatut siia vedelema küll ei jäta!“ Eemaldame kastist esimese kaanekandja.

„Näe, Bhagavad-Gita. Selle raamatu üle on mõni India vaimsete teemade huviline väga rõõmus ju,“ haaran kastist hallide pehmete kaantega veidi kolletunud raamatu.

„Tasuta reisijuhtidest ei maksa kunagi ära öelda,“ õngitseb L@ssie kastist siniste kaantega Vaimastvere reisiraamatu.

Meie kõrval jääb seisma hall, tuntud autokoolile kuuluv õppeauto. „Masendav! Lausa masendav, kui inimesed kastide kaupa raamatuid minema viskavad,“ väljub autost hallipäine sõiduõpetaja, kes krabab endale tehnika ja elektroonika kirjandust. „Need küll ära viskamist väärt pole!“

Arutame kolmekesi, miks inimesed raamatuid hävitavad. Miks nad ei suuna häid raamatuid taaskasutusse. „Punakirjandust võib-olla tõesti ei taheta, aga Kross, Niit, Tammsaare, Beekman… Neilt on ju igati väärikaid teoseid,“ tõden Ellen Niidu ja Jaan Krossi ühisraamatut sirvides.

„Põhjuseid on palju. Osad saavad päranduseks raamatuid, mida ei osata hinnata. Teised ostavad korteri koos sisustusega ja raamatud on võõras keeles. Mõnele ei mahu raamatud enam koju ära,“ arutleb L@ssie 1969. aasta Horisonte lehitsedes.

„Pikker! Hunnik Pikreid! Nende järelmüük on ju kindel raha, kui ajakirju endale ei taha. Pikreid ostetakse kirbuturul ja osta portaalis alati. Vähemalt euro numbri eest ikka kukub,“ imestab L@ssie järgmisena leitud kraami üle.

Laome seljakotid ja rattakorvid raamatuid täis. Teeme plaani, et mida endale ei taha, selle suuname teisele ringile.

„Väärt raamatute säästmine on igal juhul parem, kui jätta asi vedelema vaid seetõttu, et raamat on juba paberi konteineris,“ võtab L@ssie ürituse kokku.

Sõidame peatusest rahulolevalt minema. Mitukümmend head raamatut ja ajakirja saavad endale uued kasutajad. Kahjuks ei jõudnud me kogu kasti läbi vaadata. Sajad raamatud jäid meist Laagrisse maha.

___

Pidasin seda postitust veidi korrektsemal kujul ka Bioneeri vääriliseks🙂.

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s