Ühistransport ei ole kanalisatsiooni pikendus ega kodutute varjupaik


Olen tõenäoliselt ketseri rollis, aga mulle meeldib, et Tallinna kesklinn on autodele ebamugavaks muutumas. Mulle meeldib, et ühistransporti vähemalt proovitakse rohkem soosida. Uuenduste viiside üle annab muidugi diskuteerida.

Minu meelest on auto omamine tihti hoopis näilise mugavuse teema. Selle asemel, et minna 200m bussipeatusesse, 300m poodi või sõita 1000m rattaga sõbranna juurde, ronib suur hulk linlasi lihtsalt harjumuse pärast autorooli. Autodega tekitatakse elukvaliteedi ja ajavõidu sildi all ummikuid, saastatakse õhku ja kulutatakse raske tööga teenitud raha. Endale aru andmata on paljud linlased sattunud tarbimise oravarattasse, sest auto omamine on suur tarbimine.

Auto omamine sunnib muretsema liikluskindlustuse pärast, pabistama parkimisekohtade ja -tasude tõttu, varem tõusma hommikuse lumekoristuse tarbeks, kulutama sadu (mõne autovea puhul tuhandeid eurosid) autohooldusele ja kütusele jne. Seejuures taob suur osa harjumusest sõitjatest endale rusikaga vastu rinda, et mina küll haisva bussiga ei sõida ja pööbli kombel jala ei käi.

Peale on kasvamas põlvkond noori, kellele on emmed-issid juba sisestanud teadmise, et ühistransport on eluheidikute kogunemispaik ja kanalisatsiooni pikendus. Noorte alusteadmine ühistranspordist on juba eos ühekülgne.

Kui noori on teismeeani autoga kooli-trenni-koju veetud hirmus, et äkki näeb laps bussis joodikut või tunneb kerget higilõhna, siis miks peaks see noor oma jalga trammi või bussi hiljem tõstma? Ja asi ei ole laste turvalisuses, vaid vanemate eelarvamustes!

Asi on selles, et me ise loome abitute ja eelarvamustes kinni olevate laste põlvkonda! Vaadake kasvõi levivaid trende: mähkmed ja lutt kolmanda eluaastani, riietumise oskus kuuendaks eluaastaks, toidutegemise õpetus ülikoolieaks, rattad ai-ai liiga ohtlikud, joodikuid parem lastele ei näita (muidu ähvardab närvivapustus), kooli üksi ei lase, ühistransporti ei luba (muidu sõber peab vaeseks)…

Ja vastukaaluks vati sees kasvanud põlvkonna elementaarse ühiskonnateadmise puudumisele (loe: teadmatus, et on olemas ka teistsuguseid inimesi), nõuame lastele kohta eliitkoolides, mis sageli on kodupaigast kaugel, imestame arvutisõltuvuse kasvu üle, kurdame loodushariduse ja seoste loomise puudulikkuse üle ning muretseme laste vähese liikumise pärast. Kas poleks lihtsam näiteks panna laps piirkonna kooli, et ta saaks ise koolis käia? Ise ringi vaadata? Ise teed valida?

Mu lapsel oli kevadel klassiekskursiooniks ühisretk vanalinna. Käisin klassiga kaasas. Tuli välja, et kolmandik lastest polnud trolliga kunagi sõitnud. Vanalinnas selgus, et oli piisavalt lapsi, kes ei teadnud, mis on tramm, rääkimata sellega sõitmisest. Oli lapsi, kes ütlesid pärast ekskursiooni, et parimaks palaks oli päris trammi ja päris trolli nägemine. Elamus missugune! Ja haisu üle ei kurtnud keegi!

Minu meelest istuvad haisu sees hoopis autojuhid ummikutes. Trollides ja bussides pole kunagi heitgaasipilve, aga madalates autodes on sarnane olukopäris sageli. Heitgaaside osas on bussid ja trollid igal juhul paremad, sest inimene istub kõrgemal.

Näilises vajaduses on suurem osa linlastest nii kinni, et ise ka enam aru ei saada. Eriti jabur on olukord, kus sõidetakse 1000m autoga, et siis võtta pagasnikust ratas, et veel 3000m kalli kaherattalisega läbida ning koju tagasi sõita, autoga loomulikult… See viimane on muuseas igapäevane praktika Tallinna terviseradadel.

Ma ei välista, et on olemas inimesed, kes tõesti hädasti vajavad autot. Näiteks, kui peres on mitu last lasteaeda vaja viia või peres on liikumispuudega isik või töökoht on kohas, kuhu transport ei käi või on auto töövahend jne. Aga põhjendus stiilis, et ma elan Õismäel ja töökoht on kesklinnas kontoris, ei hädavajadus… See on mugavus mitte vajadus!

Uute bussiridade puuduseks loetakse asjaolu, et see segab rattureid. Siinkohal ütleks, et nii ja naa. Rattaga ei pea liiklema linna kõige tihedamal tänaval. Saab valida vaiksema marsruudi mööda väiksemaid tänavaid. Saab sõita rattaradadel, läbi parkide jne. Ratturil on tegelikult palju suurem valik, kust minna. Eriti hullus kohas saab kehastuda jalakäijaks.

52 responses to “Ühistransport ei ole kanalisatsiooni pikendus ega kodutute varjupaik

  1. Ja selgituseks ka. Mu arvamus ühistranspordist ei ole kuidagi seotud poliitikaga. Ma ei ole KE pooldaja, mõttekaaslane ega muud sarnast.

  2. “Noorte alusteadmine ühistranspordist on juba eos vale.” – mis mõttes vale? Kust kurat võtad sina hinnata, milline teadmine on vale ja milline õige? Tähendab, blogi on muidugi sinu ja sa võid kirjutada mida tahad, aga väljaspool seda???

  3. Asendasin sõna “vale” sõnaga “ühekülgne”. See iseloomustab rohkem seda, mida mõtlen. Aitäh, et tähelepanu juhtisid.

  4. Kunagi oli selline reklaam, kus Raimo Aas istus Margus Lepa haua peal ja maa alt kostus hauatagune hääl. Kui kaua istud, tuled varsti järele. Tervise huvides oleks mõttekas inimestelt üldse autod ära korjata, või siis sundida inimest kesklinna piires oma liiklusvahendit seljas kandma.

  5. Ma tean, et siin on näited üle vindi keeratud ja päris elus pole olukord nii must-valge, aga kas on õige tampida inimestesse teadmist, et ühistransport on alandav, haisev, asotsiaale täis, ebamugav, aeglane jne. Ta ei ole seda! Meie ühistransport ei ole klants, aga ta on toimiv ja üsna soodne.

  6. Toimivam ühistransport tooks kaasa:
    * parema linnaõhu
    * vähem müra
    * liikuvamad inimesed
    * väiksema naftakulu
    * vähem kulutusi autode hooldusele
    * inimestel tekib aega mõelda
    * tööinimeste autod ei pargiks linna nii kinni

    Mida saaks teha?
    * tihedam ühistranspordi liiklumise graafik, eriti osadel trammiliinidel
    * ööbussid
    * vajadusel mõnes linnaosas tööle ka koolibussid
    * piirkondlike lasteaedade nõue
    * piirkondlike koolide nõue (kesklinna jäägu mõni pika ajalooga eliitkool, kus siis tõesti oleks konkurss)
    * ettevõtetele soodsaks boonussüsteem ühistranspordi kasutajatele
    * ametnikud ühistranspordi või ratastega tööle
    * valvega rattaparklad
    * tudengitele prii pilet olenemata kodukohast
    * kooli põhjalikum liikluskasvatus

  7. tähendab, ma olen üldjoontes nõus. aga absoluutselt valest otsast lähenetakse praegu küll. bussiradade joonimine tekitab autojuhtides pigem trotsi, mitte ei pane neid bussiga sõitma (viimase nädala jooksul on seda mulle väljendanud umbes tosin autojuhti – ja see näitab, et ilmselgelt on väga vale algus).
    lisaks on olemas mingi mugavusaste, mida ma täiesti mõistan. et ehk ühistranspordiliinid tuleks esmaselt üle vaadata; teha mõned ühised terminalid-ümberistumise sõlmpunktid jne. vot peale neid muutusi võiks hakata radu joonima. ma ise vihastusin laupäeval kaks korda seaks teemal, et miks 32 buss ei võiks käia pidevalt selmet et käib nagu nõukaajal vaid tipptundidel. ma teadsin seda ja püüdsin arvestada, aga ma olin sellest seiklemisest väga väsinud lõpuks. umbes 50 minutit ühe otsa peale, mis autoga võtaks ka tipptunnil ehk 20-25 minutit.
    või täna, kui sõitsime Arukülast linna poole ühe inimesega, kellega olin äsja kohtunud (autos ikka, sest esiteks on raudteejaam kaugemal, kui mõistlik oleks, teiseks ei sobinud rongigraafik). ta elab Pirita-Kose kandis, peaaegu Vana-Narva mnt ääres ja käib tööle Peterburi teele kusagile TV3 kanti ning teeb seda autoga. sest ta on bussiga proovinud ja ütleb, et see on hullumeelne.
    arusaadav ka, et kõigi vajadusi ei saa ühtlaselt katta, aga ilmselgelt on tänapäevaste võimaluste juures päris lihtne ära kaardistada inimeste liikumisteekonnad autodega ning sellest lähtuvalt muuta ka ühistransporti mõnevõrra.

    laste teema on jah, täiesti eraldi. tean minagi juhuseid, kus umbes viienda klassi laps peab esimest korda üksi bussiga sõitma nii kaks peatust ja see on perekonnale enam-vähem katastroofolukord.. ning ma ei pea seda kindlasti normaalseks.

    • Aga siinkohal kordan, et on olemas inimesed, kellele on auto vajalik. Ma ei arva, et 100% kõik autod linnas on kurjast. Aga suur osa kesklinna tööle ja šoppama käijatest tegelikult sõidumasinat ei vaja. Autoga igapäevane sõitmine on paljude jaoks vajadus, mida arvatakse vajavat alternatiivseid võimalusi kaalumata…

  8. ma mõtlen umbes sama Tartu liikluses: et “tõesti hädasti vajavad autot” need, kellel on “mitu last lasteaeda vaja viia või peres on liikumispuudega isik või töökoht on kohas, kuhu transport ei käi või on auto töövahend jne”

    Eks ta ole kahe otsaga asi. Ühest küljest võiks linnavalitsused alustada olukorra muutmist ühistransa tihendamisest ja marsruutide parandamisest, teisest küljest – kui nad teavad, et nende valijad nagunii tahavad kõige rohkem autoga sõita, mis motivatsioon neil peaks selleks olema? eks võimulolijate otsuseid mõjutab ju see, millest nad teavad populaarsust tõusmas, nii et autostumise puhul on kindlasti asi ka valijates. või kui enamik valijaid tglt tahaks pigem ühistransa kui autodega liikuda, siis on nad järelikult liiga vaiksed ja peaks rohkem lärmama.

  9. ei suuda vastu panna Plasma-Jacki märkuse tsiteerimise kiusatusele: “sohvrite raske elu: bussiradadel ei saa sõita, nüüd peab ka enda põhjustatud liiklusõnnetusi kinni hakkama maksma… mis järgmiseks, hakatakse kõnnitee kinniparkimise eest trahvima?”

  10. Olen kogu elu olnud ühistranspordi kasutaja, nõuka ajal, siin Soomes 22 aastat ja alati kui liigun Eestis. Muidugi olen nüüd pensionäär ja ei ole tavaliselt kiiret. Küsimus puudutas nagu aru sain bussi sõidu rada. Sellised on siin Soomes tavalised ja keegi ei virise. Võib-olla siis kui need tehti oli vastu arvamusi. Siin bussidel eriti tihedat graafikut ei ole, näiteks suvel meil liigub 2 bussi tunni jooksul. Informatsioon on muidugi hea ja paraneb kogu aeg. Võrreldes busse Soomes ja Eestis, siis ega Eesti omad palju alla ei jää. Igatahes ei ole tulnud kordagi sellist tunnet, et “oi kui vastik”.

  11. Mina lisan omalt poolt tänase pärli – ühtpidi julged mehed ja teistipidi ikka maru lahe! Nii et ei ole see ühistransport nii hull koll midagi!

  12. Laias laastus nõustun ja selline autovaenulik käitumine on maailmas ennast õigustanud ummikute leevendajana ning ühistranspordi soodustajana. Ühes dokumentaalis oli isegi päris ilmekas näide üliheast rattateest versus täiesti sõidukõlbmatu ja auguline autotee🙂. Kasutan ise nii ühistransporti (mingit tapvat haisu pole täheldanud) ja vahel ka olen autojuht ning valdav aeg kulgen kas jalgsi või suvel rattaga ja minu jaoks on kõik variandid päris head🙂. Ainus teema minu jaoks on meie puudulik jalgrattateedevõrk, kuid ilmselt see paraneb jalgratturite lisandumisega ja kui teadvustub, et jalgratas on eelkõige transpordi-, mitte sprodivahend. Autod on nagunii nagu pühad lehmad (igaks juhuks – olen ka aegajalt autojuht, kuid ainult äärmisel vajadusel) ning seda kasutatakse laias plaanis väga ebaotstarbekalt..

  13. Ma olen viimase ca aasta liikunud oma asjade ajamisel, sh ka tööle ja koju ühistranspordiga, aga ma ei ole kindel, et ma tahan jätkata, sest lihtne matemaatika ütleb, et ma kaotan ühistransporti kasutades veidi enam kui kümne ööpäeva jagu aega aastas ehk siis kolme aastaga terve kalendrikuu ning siin oleks jabur hakata ühistranspordiga säästetud raha arvestama – kuid ja aastaid ei saa osta ka Forbesi edetabelis laiutades.

    • Ühenda siis transpordis oldud aeg millegi kasulikuga. Tee tööd, mõtle, kuula uudiseid raadiost, õpi keelt, kuula digiraamatuid…🙂 Transpordis oldud aeg ei pea tühja jooksma. Sa ei pea passima, leia tegevus.

    • Oled sa kokku arvutanud, palju kulub aega bensujaamades, parklat otsides, autot lumest puhastades, pesulates, kindlustuses, remonditöökojas, rehvivahetuses, ülevaatustel, autot koristades, klaasivedelikku ostes jne… Ka autole kulub aega!

      • Ma olen liiga neurootiline, et avalikes kohtades üks meel ära lõigata e klappidest midagi kuulata, häiriv.

        Ajakulu pole võrreldav, isegi kui ma hommikul maksan netis kindlustuse, roogin lume, võtan kütuse ja ostan klaasipesuvedeliku, ei pea toast lahkuma varem kui bussi peale lonkides ning enamusel päevadest neid asju ju tegema ei pea.

        A noh, maitse asi ja nagu öeldud, on ühistranspordi võlusid terve aasta katsetatud.

        Keskkonna pärast ma eriti ei muretse, Jevonsi paradoks.

  14. Isiklik auto on selgelt individualistlistik nähtus. Ma kulutan rohkem ressurssi – kütust, avaliku tee pinda, CO2 kvooti, .. – kui teised kodanikud.

    Mis siis?
    Miks see on halb?
    Miks sa ütled, et selle oma lastele õpetamine on vale?

    Individualism on meie praeguse ühiskonnakorralduse kõige fundamentaalsem põhimõte üldse. Tuleb endale ja oma järglastele hankida niipalju ressursse (kapitali, asju, võimu) kui võimalik. Oma autoga sõitmine on selle põhimõtte üks ja väga väike väljendusviis. Miks see on vale?

    Kas siis on vale ka oma kodus elamine, hea töökoht ja palk, laste saamine? Lapsed päris selgelt kulutavad ühiskonna ressursse ja kanaliseerivad neid oma vanematele ümber (pikas plaanis muidugi, mitte esimese 20 eluaasta jooksul).

    Võib-olla tuleb 100 või 1000 aasta pärast välja, et jah, oligi vale. Et kapitalism suretas inimkonna välja või viis koomasse. Aga praegu öelda, et individualism – halb – on päris selgelt ühiskonnas vastuvoolu ujumine.

    • Kaur, ma küsiks vastu. Mille poolest on hea elada põhimõtte järgi, et võidab see, kel on surres rohkem asju? Kas õnn peitub asjade hulgas ja kulutamises? Äkki on asjades õnne nägemine vaid sotsiaalse poole kompenseerimine? Kas lastele enda teistest paremaks pidamise õpetamine on õnne pakkumine? Äkki saab tagasihoidlik elu olla palju nauditavam, kui arvata julgetakse? Miks ei peaks eelistama bussi, kus saab sõita korraga mitukümmend inimest? Miks peab eelistama autot, kus sõidab üks sõitja?

      Teeme rohkem tööd, siis saame rohkem asju, mis nõuavad rohkem püsivaid kulutusi. Seega teeme veel rohkem tööd… See kõlab “kuldpuuris orjanduse” moodi.

      See individualismi ülerõhutamine ja meeskonnana tegutsemise unustamine on üks tänapäeva hädadest. Kui võtta meeskond, kus kõik on individualistidest juhid, siis see meeskond ei tööta. Ei saagi töötada.

      Sama on liikluses. Kui kõik tahavad olla autojuhid ja samas liikuda mugavas linnas, mis on planeeritud enne autostumist, siis Tallinna kesklinna sugune linnaosa kogu seda individualistide hordi välja ei kannata.

      Kui kõik tahavad Ameerika unelmat, siis meie planeet ei jäksa. Me kulutame ühe aastaga peaagu 1,5 aasta ressursid, seega elame võlgu.

      • Sa ei saanud mu mõttest aru. Püüan uuesti sõnastada:

        Ma ei tea, kas individualism ja “surres palju asju” on hea või halb.
        Kuid see täiesti selgelt ON läänemaailmas valitsev mõtteviis.
        Seega on laste samas vaimus kasvatamine täiesti normaalne.
        Sina aga ütled, et ei ole.

  15. Minu päev on nii kiire, et kui ma peaksin liikuma ühistranspordiga, siis ma ei jõuaks ausõna pooli asju teha. Lisaks pendeldan pidevalt tööalaselt ka Tallinna ja Lõuna-Eesti vahet. Ühistransporti ei ole kasutanud juba rohkem kui 5 aastat, mõned harvad korrad. Laps on ühistransporti kasutanud, näiteks lasteaed sõidab linnaliinibussiga, kui neil kuhugile liikuda on vaja. Viimane kord liikusin ühistranspordiga Tartus, tavaliselt on see teekond maksimaalselt 15 minutit, siis bussiga kulus ligi 60 minutit – lihtsalt liinid ei liigu otse, ajagraafikud on nõnda, et tunnis sõidab 1 buss. Aga positiivne üllatus oli see, et piletit saab mobiiliga tellida🙂 nii Tallinas kui Tartus.

  16. Samas on liine, mis on otse ja kiired. Ühistranspordi maapõhja kirumine vaid seetõttu, et see olevat haisev ja valest ühiskonnakihist inimesi täis (nagu paljud seda teevad), on minu meelest ka vale.

    Mina sõidan palju Tartu ja Tallinna vahet. Ja rongis saan näiteks 2,5 tundi tööd teha arvutiga. Edasi tagasi sõites teen rongis tööd 5 tundi, Autoroolis ma seda ei saaks.

    Tartu on minu meelest jala liikumise linn.🙂

    • Millest sa räägid? Kes ja kus on ühistranspordi kohta öelnud haisev ja valet rahvast täis?

      Ühistransport on aeglane, aeglane ja veel kord aeglane.

      Mõnes linnas on isiklik transport veel aeglasem, seega on seal ühistransport eelisseisus. Aga Tallinn on rohkem suur küla kui linn, ummikuid ja parkimisprobleeme siin praktiliselt pole ja ilmselt niipea ka ei tule, seega on oma auto enamasti kiirem valik kui ühistransport.

  17. Mõtlesin, et ühistransport võiks teoreetiliselt pakkuda ka tähtsat tunnet:
    teatud mõttes on ühistransport luksuslikum kui ise autoga sõitmine – ühel juhul lased ennast sõidutada, teisel juhul teed ise sohvritööd (ja vahel ka mehaaniku oma). Kui endale autojuht palgata, on muidugi iseasi.

    Eco väitis, et Lääne-Euroopas ongi rongiliiklus ringiga luksuslikuks muutunud: kui autode ilmudes sõitsid tavalised inimesed rongiga ja paar üksikut rikast autoga ja said niiviisi kiiremini, siis nüüd sõidavad tavalised inimesed autoga ja istuvad ummikus, need, kes jaksavad rongipileti osta, naudivad TGV või millegi sarnase kiirust.

  18. No see Tartu näide oli Ropkast Lõunakeskusesse, päris jala seda nagu ei käiks😉 Kui kunagi Tartus üliõpilasena elasin, siis liikusin jala. Elasin kesklinnas ja kõige kaugem tund toimus 45 minuti kaugusel.

    Kui ma vahepeal Tartus elasin, siis lapse lasteaed oli Annelinnas, töö Ringteel ja elasin Tähe tänava kandis – no ei läbi seda jala, ei läbi bussiga.

    Vanasti sõitsin ka Tallinna-Tartu vahet bussidega-rongidega ja tegin üsna palju tööd ära, kuna keskkond oli minu jaoks inspireeriv. Nüüd on mu elu selline, et töö on põhimõtteliselt 24/7 ja ma tõesti ei saa endale lubada ühistranspordis loksumist, kuna mu teekonnad on mitmete vahepeatustega, põigetega, päevas on väga palju vaja asju korda ajada ja ma ei saa sõltuda sõidugraafikutest. Ma olen harjunud, et ma ise käsutan oma aega, stardin siis kui vaja, sõidan sellist teekonda nagu vaja. Kusjuures teen ka maanteel olles palju tööd, kuna sõidame tihti koos abikaasaga, siis saame palju ideid läbi käia, kuna on võimalik 2 tundi lihtsalt rääkida, ilma et muud asjad segaksid.

    Ma tõesti ei kujuta ette, et meie päevakavas oleks aega ühistranspordiga tiksuda. Ma ei tee üldse ühistransporti maha, aga ei hakka seda kunagi igapäevaselt kasutama, ükskõik kui palju BUS kirjaga radasid ka kesklinna maha ei joonitaks. Sõidan juba aastaid kesklinnast veidi eemalt mööda, ei roni kunagi kesklinna, et sõita teise linnaosasse, kasutan “kiiremaid” teid nagu Kanal, Järvevana, Tammsaare tee pikendus, Paldiski maantee, Suur-Sõjamäe, kesklinna läbin Ahtri kaudu jne jne

    • Ropkast Lõunakeskusesse läheb kaks bussi ja nad sõidavad päris hea graafikuga…

      • No ma ei tea, kui tunnis liigub üks buss ja teine buss 2 korda, siis see küll ei ole hea ja tihe graafik. Ja need otsebussid läksid minust palju kaugemalt, kuna mul sellel päeval oli tervisega probleeme (polnud võimalik pikka teed kõndida), siis sellest peatusest, küll ühtegi bussi Lõunakeskusesse ei lähe. Nägin kohe, et Ropkamõisast saaks, aga lihtsam oli kesklinna sõita ja sealt ümber istuda. Ma tõin lihtsalt võrdluse, kui ma astun majauksest välja ja astun Lõunakeskuse parklas autouksest välja ja vastupidi kui palju kulub mul aega, et jõuda bussipeatusesse, klapitada seda väga harva käivate bussidega.

  19. ja pmst on võimalik täiesti individualistlikult linlasena mitte tahta autot. noh, et üks tülikas asi, mis võtab palju ruumi ja mida peab kogu aeg kuhugi ära paigutama ja ei saa rahus õhtul väljas veini juua ega midagi.

    See auto-individualism on rohkem maainimeste värk, ütleb notsu, neljandat põlve linlane.

  20. (mu isa on täiesti siiralt imestust avaldanud, et kuidas küll keegi viitsib vabatahtlikult ja tasuta nii tüütut tööd teha nagu autojuhtimine, kui ometi saab lasta ennast bussi- või trammijuhil vedada.)

    • Euroopa on vähem autostunud hoopis muul põhjusel: siin on asustus tihedam. Londonis on metroo kiirem kui auto, seega sõidetakse metrooga. Või jalgrattaga. New York City-s ja Bostonis samuti. San Joses või Las Vegases on linn aga lõpmata hõredam, seega sõidavad kõik autoga.

      Moodne edukas inimene optimeerib eelkõige aega (kulutades siiski tööle ebamõistlikult suure osa oma elust) ja traditsioonidega on tal üsna vähe pistmist.

  21. Kaur, Sa ütlesid: “Ma ei tea, kas individualism ja “surres palju asju” on hea või halb. Kuid see täiesti selgelt ON läänemaailmas valitsev mõtteviis. Seega on laste samas vaimus kasvatamine täiesti normaalne. Sina aga ütled, et ei ole.”

    Jah, olgu läbiv mõte, see ei tähenda, et mõte on õige. Massides leviv idee pole alati tark idee.

    Siinkohal võib tuua mõne maailmakuulsa näite massides levinud rumalast ideest. Sobiv juhus on 1958. aastast, kus hiinlased püüdsid põllumajanduspiirkondades kolme päevaga maha nottida kõik varblased, kelles nähti toidukonkurenti riisipõldudel. Plaksutati käsi, lärmati ja püüti hoida linde seni õhus, kui nad surnult maha langesid. Lindude tapmise järel vaenlasteta jäänud röövikud tegid laastamistööd.

    Konsumerismi põhimõte “tarbin, sest olen seda väärt” õpetab inimestele ennast teadvustama läbi soetatud poppide esemete ja teenuste. Konsumerismi eesmärk on toota kasumit ettevõtetele, soovituslikult kinnistades kliente. Klienti saab kinnistada näiteks kehvema tootekvaliteedi, püsivate ülalpidamiskulude või püsimaksega teenuse abil.

    Auto omamine on tegelikult püsimaksega teenus, mida müüakse ajavõidu, “ma olen ju mugavust väärt” tunde ja tugeva “naabrist parem” stiilis reklaami abil. Samas peavad inimesed auto ülalpidamiseks tegema tööd, mis on ka ajakulu. Autode kvaliteet on langenud, nad vajavad enam remonti, seega ka rohkem kulutatud töötunde. Paljud maksavad autode eest pankadele liisinguid, s.t. hoiavad pankade laenutulude masinavärki töös.

    Hästi toimiv süsteem (autotootjad, automüüjad, kütusetootjad, kindlustuse pakkujad, autotarvikute müüjad, rehvitootjad, remontijad, teede ehitajad, reklaamide tootjad, reklaamide vahendajad, laenukontorid jne) teeb kõik selleks, et rahastaja ehk klient tagant ära ei kukuks.

    See on kõige ehedam näide vajaduste tekitamisest. Näiteks linnamaasturid: enamik nende omanikke ei vaja mitte auto võimsust, vaid “ma olen suure auto roolis” või “mul on naabris autost suurem auto” tunnet.

    Vaata autode reklaame. Meile ei räägita, et selle autoga saad kaks last lasteaeda viia, see auto on tehtud ümbertöödeldavatest materjalidest, see auto on vastupidav või see auto eraldab märkimisväärselt vähem heitgaase. Meile edastatakse just seda konsumerismi ideed ehk “asjad teevad õnnelikuks” mõtet.

    Meile müüakse masinaid sõnadega “kiirem” (kuigi auto tippkiirust enamik kunagi ei kasuta), “ilus” (ilus ei aita kohale liigelda), “mugav” (sõna, mis võib tähendada mida iganes), “lihtsalt liisitav” (liisingu klient maksab kopsaka % lisaks). Meile ei räägita vastupidavusest (autode kvaliteeti on aastatega teadlikult langetatud), võimalikult pikast kasutuseast (see ei kinnista klienti), ega vastavalt reaalsetele vajadustele valimisest (rohkem on uhkem).

    • Nojah, ma ei käi tööl, et autot omada. Auto on kõigest vahend, et oma (töö)eesmärke täita, ta ei ole mugavusvahend, naabrile näitamiseks. Kõige muu sees saab sellega ka poes käidud jne Ma ei tee tööd, et raha teeninda. Töö on hobi. On eesmärgid, mille nimel tuleb pingutada ja need on nii rahalised kui ka saavutuslikud eesmärgid. Kõikide asjadega tekivad elus kulud. Võib ka maale kolida ja põldu harida, seal on ajakulu (kui kõike algusest lõpuni ise teha – põldu künda, rohida, saaki koristada, moose keeta, leiba küpsetada, puid teha, kütta, lund rookida, muru niita jne jne).

      Elus on alati valikud. Elu linnas või maal, tööandja või töötaja, auto või ühistransport, korter või maja, paigalseis või areng, kirumine või muutmine. Kõigil valikutel on mingid “konksud”. Ise olen valinud sellise elutempo, mille eest tuleb tasuda pangale liisingut, kindlustusele kaskot, rehvimüüjatele, remondifirmadele maksma ei pea – uutel autodel on garantii🙂

      Ühistransport on tore, kasutasin seda keskkooli, ülikooli ja töötamise algaastatel, aga kui on töö ja pere, siis on selle kõrvalt raske aega leida ühistranspordist sõltumiseks. Ja on tore, et ühistransporti kasutatakse, kui see sobib päevakavasse.

    • Teil kõigil on õigus – omalt poolt vaadatuna. Aga see ei anna teile õigust minna teistele ütlema, et nemad elavad valesti. Või õpetavad oma lapsi valesti elama.

      Kas üksiku inimese eesmärgid peavad olema ühiskonna / inimkonna omadega kooskõlas? Põhimõtteliselt ja pikas plaanis on muidugi parem, kui kõik tarbiks vähem, saastaks vähem, teeks vähem tööd ja saaks vähem lapsi. Aga minu kui üksiku jaoks on kasulik tarbida, saastada, töötada ja paljuneda nii palju kui vähegi võimalik. Teiste arvelt, kui vaja. See loomalik vajadus iseennast taastoota ja oma järglastele võimalikult suur mängumaa anda on meis olemas palju madalamal tasemel kui ühiskondlikkus ja eetika.

      Ja moodne ühiskond soosib seda loomalikkust täiega.

      Mõni ühiskond võtab ja reguleerib üksikisiku soovid üsna jäigalt maha. Sinu viidatud Hiina näiteks. Planeedile ja ülejäänud inimkonnale ongi nii parem. Üksikutele hiinlastele… ma ei tea.

      Te püüate arvustada üksikisiku käitumise loogikat ühiskonna heaolust lähtuvalt. See mõtteharjutus on täiesti OK, aga huvide konflikt on siia juba ette sisse kirjutatud. Ja ei saa öelda, et inimene on sellepärast rumal või käitub valesti.

  22. à propos Jevonsi paradoks – ma saan aru, kuidas see on argument “ökoautode” vastu või õigemini argument selle kasuks, et säästlikumad autod tõenäoliselt suurendavad kütusekulu, aga kuidas sa, Wild, seda hüpoteetilisel ühistranspordistumisel ette kujutad? et iga praeguse auto kohta hakkab ringi vurama buss? tundub kuidagi ebatõenäoline – kesse raatsib neid nii palju käima panna. ja kesse nendega sõitma peaks hakkama. sest Jevonsi paradoksi põhjus on ju tarbimise kasvamine, aga ma ei näe, miks inimesed ühistranspordi osakaalu suurenedes peaks rohkem liiklema hakkama.

    meil on ka hoopis vastupidine näide võtta: nõuka ajaga võrreldes on sõiduautode, st vähemtõhusa transavahendi osakaal suurenenud, aga ühtlasi on suurenenud ka kütuse tarbimine.

    ja neis linnades, kus ummikumaksude jms toel on püütud seda kaalu autode poolelt taas ära kallutada, on liiklus tegelikult vähenenud. Stockholmis on palju hõredam liiklus kui Tallinnas ja isegi hõredam kui Tartus.

    • Jevonsi paradoks algses mõistes on eee… piiritletud.

      Kui ma soetan auto, siis vähemasti mina puhtisiklikult ei hakka sellepärast rohkem tööl käima, tööd vahetama vms, et rohkem teenida, auto ülalpidamine mahub ikka senise eelarve sisse ja see tähendab, et millelegi muule kulutan ma vähem.
      Aga iga sent, mis tänapäeval käest läheb, on seotud fossiilse energia kuluga ja pahatihti ka keskkonnakahjulike materjalidega, isegi kui ise oled nö teadlik tarbija (ma ei ole seda, ma ei näe mõtet), jõuab sinu käes olnud raha kellegini, kes eeem… reisib lennukiga, ostab Aasias valmistatud rannaplätud, lapsele 2 ndl kestvaid kräppmänguasju, hoiab elektriradikat mugavusest sees ahju kütmise asemel, läheb McDonaldsisse jne.
      Isegi heategevuse ja keskkonna jaoks kulutatav raha annab lõpuks ikkagi samase tagasilöögiefekti.

      Pmst on minu seisukoht see, et keskkonda saaks säästa vaid juhul kui pangad lõpetaksid raha emiteerimise ning “ökoinimesed” enese kätte jõudva raha ära hävitaksid, tarbimisringist üldse eemaldaksid ega asendaks seda ka mingi ekvivalendi ega barteriga. A see on ulmekategooria, me läheme siiski oma senise süsteemiga võiduka lõpuni! Finiš juba paistab.🙂
      Inime on rumal loom ega lõpeta enne kui asjaolud tema eest mõnegi asja lõpetavad ja minu seisukoha järele indiviididel ei ole võimalik midagi muuta, “süsteem” ja üldmentaliteet on liiga tugevad, poliitiliselt aga puudub muutusteks tahe ja muidugi ka avalik toetus.

      /ohkab ja pomiseb oma lemmiklause “me kõik sureme õudset surma”.

      • Ehk pühime käed vastutusest puhtaks ja elame õnnelikult edasi. Nagunii miskit teha ei saa. Ja ükskord me sureme nagunii…

        Aga miks siis üldse tööl käia, lapsi saada, seaduseid järgida?

        Kui keegi kalli auto lömmi sõidab või lapse vigaseks, siis on küll järsku üksikisiku vastutus olemas…

      • Ma jõudsin kunagi oma mõtetega sama ummikusse nagu Wildikas. Täielik äratundmine. Aitäh, et kirja panid. Lahendust ei tea mina ka.

        Kõige hullem variant on vist raha lihtsalt panka panek, sealt investeeritakse see kõige suurema kasvuprotsendiga fondidesse ehk kokkuvõttes Aafrika või Hiina kaevandustesse.

        Võimalik on raha panna öko-fondidesse, mõni pank pakub selliseid. Pole päris kindel, kas see ka tegelikult hea mõte on….

      • Katariina, mis vastutusest?
        Kelle ees sa vastutad?

        Ma ütleks, et eelkõige vastutad sa selle eest, et su lastel oleks õnnelik elu. Mitte objektiivselt õnnelik ses mõttes, et hea keskkond ja vähe allergiaid, vaid subjektiivselt õnnelik – et nad tunneks end ühiskonnas täisväärtuslike liikmetena ja neid oleks valikuvabadus ise otsustada, mida nad teevad. Kui sa hakkad friigiks (ja tarbimis-vastasus seda tänapäeva ühiskonnas on), ei tee see su lapsi õnnelikuks. Pikas plaanis ehk jah, aga lühikeses kindlasti mitte.

        Teiseks vastutad sa oma vanemate ees, et nende geenid edasi kanduks. Muiidu oleks lihtme – ära saa lapsi ja oledki enda poolt kõik teinud.

        Vastutus ühiskonna ühise tuleviku eest tuleb kusagil kaugel-kaugel pärast neid.

      • ma olen ammu arvanud, et parim mõte on vähem tööd teha ja järelikult vähem tarbida, et oleks vähem raha tarvis ja ei oleks vaja nii palju tööd teha.

        Autoliising võib näiteks mõnda hoida töö peal, mida ta muidu ei teeks.

      • aa no ja päris õiges korrelatsioonis oleks käest minevad sendid ja fossiilsete kütuste kulu vms alles siis, kui kaupade hind sõltuks nende keskkonnakulukusest. a ega praegu eriti ei sõltu küll, muidu ei saaks Hiinast hunniku kütusega kohaletransatud kaup nii odav olla.

      • see mu “vähem tööd teha “kommentaar oli mõeldud Jevonsi paradoksi dialoogi täiendama – st kui mingi säästlikum lahendus võimaldab vähem tööd teha ja inimene selle võimaluse ka vastu võtab, siis ei tohiks paradoks tuure üles võtta.

  23. a muide, ma ei usu hästi, et autostumine käib individualismiga tingimata käsikäes. mu arust on Euroopa mitmes ühiskondlikus mõttes individualistlikum kui Ameerika (nt moraali koha pealt), aga oluliselt vähem autostunud.

    pigem on see mingi sõltumatu protsess. Ameerika on samamoodi valdavalt maainimeste kultuur nagu Eesti oma ja harjunud üksi ringi liiklema. ja just üksi liiklema harjunud maainimesed on pigem kollektivistlikud. isegi seal on “vanade” linnade elanikud individualistlikumad ja need individualistlikud njuujorklased sõidavad pigem trammiga.

  24. Kellegi auto või lapse kahjustamine on äärmiselt eee… lokaalne ja ühiskonnale ning keskkonnale mõjusid ei avalda ning ma ei taha ette kujutada, mis toimuks kui inimeste vara, elu ja tervis ei oleks seadusega kaitstud.

    Ma leian, et üksikisikul, riigil või piirkonnariikidel ei ole võimalik piiritletult midagi teha, kõik kasutamata jäetavad võimalused ja ressursid tarbitakse tõesti kiiresti kusagil mujal.
    Me võime piiratult sõlmida protokolle, allkirjastada, veidi kukalt sügada ja siis tuhandete kilomeetrite kaugusel üles panna tehased, mis reostavad õhu, vee, hävitavad hulga liike ja haritavat maad, põhjustavad inimestel tugevaid tervisekahjustusi jne, et vedada ikkagi siia mõttetut nodi, mida tarbimiskapriisides inimesed tahavad.
    Ja mul ei ole aimugi, kuidas seda muuta, sest globaalselt rakendada seadusi, mis käesoleva väärastunud majandussüsteemi kohe halvaks, see ei ole võimalik ning 99% kindel, et see ei leiaks ka avalikku toetust, pealegi ei teaks keegi, kuidas tulla toime kaasnevate sotsiaalsete šokkidega.

    Keegi on öelnud, et inimestega on kaks võimalust “educate them or shoot them” – esimene ilmselt ei toimi inimeste loomuomaduste ning erinevate arenguastmete tõttu, mis meil siin 7 mld inimese planeedil eksisteerivad, neid, kes tahaks viiendikkugi sellest, mis meil täna on, on miljardeid ja see on õudne. Kuidas seda peatada? Eks teine variant tuleb millaski mängu kui ressursikriis teravneb.

    Nii et jah, need sokid ja surm tulevad nagunii, sama kindlalt kui Päikese kustudes saab Maast jäätunud happeookeanidega külm kivine (ja plastmassine) pime kera.

    • Kahjuks meie pangasüsteem veel lapsi liisinguga hankida ei võimalda.
      Kui kütuse hind hakkab 10 € liiter olema, hakkab meie väikekodanlus endile neegrilapsi liisima, kes siis vankri ees jooksevad.

  25. Kaur, aga kust võtad sina, et massiga kaasa jooksmine lapsi õnnelikuks teeb? Kui lapsel on majatäis mänguasju, aga pole lähedasi, siis ta pole õnnelik. Kui lapsel on hea pere ja mitu head sõpra, aga ainult paar lelu, siis on ta palju õnnelikum. Pigem tasub ikkagi hoida mõistlikku joont.

    Minu põlvkond mäletab oma mänguasju, isegi karudele-nukkudele pandud nimesid, isegi mänguauto värve ja ostmise kohta. Praegune põlvkond kasvab üles mänguasjade uputuses. Mis pool aastat tagasi mängimiseks oli, on ammu unustatud.

    Asju ei väärtustata. Elu käib liigagi tihti stiilis “pluusil tuli nööp eest: ah oligi aeg uus osta”, “telefonil on korpus kuluma hakanud: enam ei kõlba helistada”, “pott ei sobi mu uue seinavärviga: pean ostma uue”… Ja tootjad soosivad seda. Vanasti osteti jalgratas terveks eluks, nüüd räägitakse, et “vastupidava rattaga saad isegi 5 aastat sõita”…

    Tarbimine kipub minema ka inimsuhetesse. Suhteid tarbitakse järjest enam vastavalt tujule, mitte vastavalt pikemale plaanile.

    Tarbimine on igal pool. Me ei saa tarbimist vältida, seda pole tarviski, aga saame seda hoida ohjes. Miks? Aga miks mitte? Vähem sõltuvust annab suurema vabaduse. See annab lootuse, et ka meie lastel on, mille eest elada. Ja väiksem maksukoormus on palju suurem vabadus, kui näiline vabadus osta liisinguga poppe asju.

    Ma ei ole friik, aga ma ei arva, et peaksin massihüsteerias osalema. Mul on olemas vajalikud asjad, ma ei ela muldonnis, mu laps on riides, tal on kõht täis. Aga ma annan endale aru ja õpetan ka lapsele, kuidas konsumerismi ajuloputust vältida. Ületarbimises pole midagi lahedat!

    Ise otsustamine, mitte reklaamide ja tootjate poolt loodud vajaduste järgi jooksmine, on päris vajalik oskus. Ja asjade kasutamine nende mõistliku kasutusea lõpuni, ei ole ka häbiasi.

    Mu laps ei ela halvasti. Kui arvad, et auto puudumine ja ostuhullusest keeldumine teeb must tarbimisvastase friigi, siis on see sinu arvamus. Ma ei arva, et peaksin selle tõttu ennast halvasti tundma. On piisavalt inimesi, kes on minuga sama meelt. Mõni nimetab sellist käitumist säästvaks tarbimiseks, teine talupojatarkuseks, kolmas vajaduste järgi elamiseks… Ma ei näe põhjust häbeneda.

    Ja vastutus on otse loomulikult olemas. Ummiku eest vastutavad ka autojuhid, kes rooli istusid. See ei ole ainult linnavalitsuse probleem. Vastutavad ka tarbijad, kes tekitavad prügimägesid. Vastutuse eitamine on kas teadlik või teadmatu enese alahindamine.

    Siin räägiti individualismist: enese vastutusvõimeliseks hindamine on ka iseenda väärtusesse uskumine. Tarbija saab hääletada rahakotiga. Selles pole miskit halba ega häbenemisväärset.

  26. Tegelikult n just vaja tarbimisvastaseid friike. Selliseid, kellel on arenenud maitsmismeel ja oskus nautida gurmeeroogi. Kõige enam tarbijad söödaks lihtsalt ära ja ühiskondlik stabiilsus oleks garanteeritud…

  27. Kaur, kui sa kirjutad, et “subjektiivselt õnnelik” tähendab seda, et “nad tunneks end ühiskonnas täisväärtuslike liikmetena ja neid oleks valikuvabadus ise otsustada, mida nad teevad. Kui sa hakkad friigiks (ja tarbimis-vastasus seda tänapäeva ühiskonnas on), ei tee see su lapsi õnnelikuks.”

    ja teisest küljest räägid, et tnp väärtustesüsteem on individualistlik, siis mina näen vastuolu – individualistlik väärtustesüsteem peaks tähendama just seda, et “ühiskonna täisväärtuslik liige” olemine on vähem tähtis kui oma individuaalsele eetikale vastamine. ja see individuaalsele eetikale vastamine võib vabalt tähendada ka seda, mida sa nimetad “friigiks hakkamiseks”, aint et tõeliselt indidivualistlikus süsteemis ei tohiks selline mõiste nagu “friik” üldse eriti tähenduslik olla. Valikuvabadus on jah individualistlik väärtus, aga see ei ole ju mingi valikuvabadus, kui tglt on osa valikuid friigiks tembeldamise ähvardusel ära lõigatud.

  28. Mina ei sõitnud Eestis ühistranspordiga, kuna see oli ohtlik! Juhid ei hooli reisijatest. Ma ei taha üldistada, aga kunagi ei tea, kes roolis on. Autoga sõites tead.
    Mu laps polnud 2 kuudki vana kui bussis juhtus bussijuhi süül õnnetus, mis oleks võinud lapse tappa. Lõõtsaga buss, bussis vaid kümmekond inimest (Pärnus) ja meie olime lapsega keskel. Laps vankris, mina hoidsin vankrist kinni. Järsku pidurdas bussijuht nii järsult, et vanker käis ülepeakaela ja laps lendas kõrge kaarega ukse ette alumisele trepiastmele. Pidurdamine toimus just enne peatust ning bussijuht ei pannud isegi tähele, et midagi tema juhitavas bussis juhtus. Sekund enne lapse uksest välja kukkumist sain ta kätte, kuna bussijuht avas peatuses uksed. Ka teised sõitjad olid hämmingus. Vanker, mis kummuli käis, polnud mingi kerge kergkäru, vaid suur ja raske Emmaljunga Mondial, mida on väga raske ümber ajada. Kuna kõik toimus nii kiiresti, ei saa ma siiani aru, kuidas see ümber sai käia.
    Lapsega kiirustasime traumapunkti, kus viibides helistas meile kolm erinevat politseiuurijat, kuna tegu pidi olema liiklusõnnetusega. Last uuriti paar tundi, õnneks oli kõik korras.
    Peale seda ma oma lapsega Eestis bussi ei roni. Näen vahel siiani unes seda, mis juhtus ja selle bussijuhi hoolimatus ajab iiveldama…

    Tean veel inimesi, kel sarnaseid juhtumisi olnud. Eriti pensionäre, kes lihtsalt ei jõua kinni hoida. Mõned kuud tagasi murdis Sindis üks vanaproua mitu luud ning läks bussifirma vastu kohtusse. Arvake ära, kelle kasuks kohus otsustas. Vanaproua vs suur bussifirma. Bussis kukkumist peeti tema enda lohakuseks.

    Üksi võin vahel harva Eestis ühistransporti kasutada küll. Esimene valik on takso, aga ka rongi vastu pole midagi. Meie jaoks oli auto omamine EEstis siiski hädavajalik, kuna minu vanemad on Pärnus, mehe vanemad Järvamaal ning ise elasime Tallinnas. Vanemaid külastasime igal nädalavahetusel. Saaks ka ühistranspordiga, aga mugavus loeb ka. Pealegi väikese lapsega reisides koguneb parasjagu pagasit, vanemad saadavad mett ja hoidiseid. Ühistranspordiga neid ei tassi.

    Blogipostitusest jäi silma ka väide, et mähkmed ja lutt kolmanda eluaastani, riietumise oskus viiendaks eluaastaks… Mu meelest on trend just vastupidine. Mida kiiremini laps “suureks” kasvatatakse, seda parem. Vaata kasvõi foorumeid. Perekool.ee ja Pereklubi.com – mõlemas titemammad räägivad kui varakult nende laps potil käima hakkas, kui vara rääkima, kui vara lutist võõrdus jne. Kusjuures kui nende emade lapsi reaalsuses näed, siis pole nad sugugi nii kaugel oma arenguga. Aga mähkmed ja lutt kolmanda eluaastani? Seda häbi otsa kui nii peaks minema… Luttidest võõrutatakse esimese aasta lõpuks juba, mähkmetest umbes kaheselt. Riietuvad lapsed iseseisvalt hiljemalt kolmeselt. Muidugi on erandeid, meie laps on näiteks ammu mähkmetest võõrutatud, isegi öiseid õnnetusi ei juhtu. Samas kakama pole ta nõus mujale kui mähkmesse. Mingi imelik kiiks.

  29. paistab et wordpress sõi mu kommentaari ära. Lingi pärast?

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s