Ootamatult skalpelli alla…


Teisipäeva õhtul tundsin suus nõrka valu, mille kohta ma ei osanud midagi arvata. “Äkki tegin igemele hambaid pestes haiget,” pakkusin. Loputasin suu eriti hoolikalt õhtul puhtaks ja läksin magama.

Kolmapäeva hommmikul avastasin, et ige oli natuke enam valutama hakanud. Ka parempoolne kurgumandel oli hell. Juurdlesin, et kas tegemist on mingi kurguhaigusega või valutab tõesti ige. Kuna kolmapäev oli ülikiire päev, siis ma ei mõelnud arstile minemisest. Ja kui aus olla, ega valugi väljakannatamatu olnud, pigem selline nõrgemapoolne.

Kolmapäeva õhtul külastasin skeptikute suveüritust ja avastasin seal ootamatult, et mul on raskusi söömisega. Suu lihtsalt ei avanenud piisavalt, et midagi suuremat süüa. Samas mingit püsivat valu polnud. Kurk oli neelates hell, muud midagi. Tekkis esimene mure tervise pärast. Koju jõudes leidsin, et igemel oli verd.

Neljapäeva hommikul pidasin maha pikema koosoleku ja otsustasin seejärel minna hambapolikliinikusse valvearsti numbrit küsima. Ma polnud hambapolikliinikus aastaid käinud, mäletasin vaid remondieelset maja. Nüüd on tegemist peene paigaga: järjekorranumbri masinad, kena teenindussaal, moodne sisustus jne.

“Kuidas saan teid aidata?” küsis teenindaja. “Kas mul oleks võimalik saada valvearstile?” ‘vastasin lootusrikkalt. “Oi ei, meil antakse valvearsti numbreid ikka hommikul. Tulge hommikul tagasi,” sain vastuseks. Äkitselt olin kärsituses, sest viimasest söömisest oli veel hästi meeles valu ja suutmatus suud piisavalt avada. Olin vist piisavalt ilmekas, aga teenindaja hakkas igaks juhuks uurima, mis mure mind arsti juurde toob. Rääkisin loo ära ja sain numbri hoopis kirurgile.

Pidin kirurgi aega kolm tundi ootama. Neist viimase tunni veetsin arsti ukse taga.

“Mul tõmmati hammas välja, aga arst jättis hamba tükid igemesse. Muidu ma käisin mujal arsti juures,” kurtis päevitunud keskealine meesterahvas järjekorratäiele naistele. “See ei tähenda, et teie peate enne mind minema,” vastas kleenuke ärritunud naine. “No kuulge, noormees ju seda ei maininudki,” pahandas lokkis juustega daam. Uksele saabus õde ja kutsus sisse meesterahva. “Häh,” pööritas kleenuke proua silmi.

“Mis number teil on?” küsis seepeale kleenuke vanem proua minu käest. “Number üheksa,” vastasin ärevalt nävilise järjekorra suunas. “Mhm. Seega te peate veel kaua otama. Me naaberprouaga oleme kuus ja seitse,” sain vastuseks.

Arstikabinetis juhatati mind toolile. Rääkisin tohtrile ootamatult tekkinud igemevalust tarkusehamba piirkonnas, mille peale suunati mind röntgenisse. “Mhm, mhm, mhm,” vaatas arst mu hamaste pilti. Seejärel uuris tohter taaskord mu suud ja koputas hambaid. “Me peame lõikama teie hamba pealt igeme ära. Ma kirjutan teile ka rohud,” öeldi mulle pärast igemepõletiku diagnoosi.

“Õde, palun tooge skalpell ja käärid,” öeldi hetkel, kui nägin arsti käes hiiglaslikku süstalt. Panin silmad kinni. Hetk hiljem tundsin, kuidas süstla nõel raginaga mulle igemesse tungis. Ja nii oma 6-10 korda järjest.  “Appi, kui valus üks tuimestav süst olla võib,” mõtlesin. “Minge nüüd kõrvalruumi ja oodake veidi,” ütles arst justkui vastuseks mu mõttele.

Pärast 10-15-minutilist ootamist kutsuti mind taas toolile. “Loodan, et lõikamine eriti valus pole,” ütlesin tooli poole minnes arstile. Ei olnudki. Ma ei tundnud skalpelli, aga kuulsin seda. Ja tundsin ka niriseva vere maitset. Pärast lõikamist, rohtude panemist ja igeme kinnitamist pandi mulle suhu suur hulk marlit ning loeti operatsioon lõppenuks.

“Ma kirjutan teile rohu. Selle peate apteegist kohe välja ostma. Võite võtta ka valuvaigistit. Lähipäevadel olge tahke toiduga ettevaatlik. Äre jooge tulist,” selgitas arst mulle olukorda. Tänasin ja lahkusin.

Trepist alla minnes tundsin, kuidas mu pea ringi käis. Astusin õue ja seadsin sammud trollipeatuse suunas. Alles poole tee peal meenus mulle, et maksma peab ju ka🙂. Läksin polikliinikusse tagasi ning tasusin 41 eurot.

Teel Ülikooli apteeki tundsin, kuidas esmase valuvaigisti mõju kadus. Apteeki jõudes oli mu nahk märg. Mu süda peksis. Ja suu tegi põrguvalu. Mul oli janu, suu oli ila täis, aga neelata ma ilma valugrimasse tegemata ei suutnud.  Apteeker üritas aru saada, mida ma paistes suuga rääkisin. Võtsin esimese valuvaigisti sisse juba apteegi kassas.

Trollisõit tundus piinamisena. Iga raputus tegi haiget. Higi kattis kogu keha. Süda läks kaks korda pahaks. Neelamiseks pidin pea viltu keerama.

“Uskumatu! Arstilt tulles on sada korda hullem enesetunne. Hambaarsti juurest sellises seisus koju minna, seda pole mul enne olnud,” ei jõudnud ma ära imestada.

Tuikusin koju. Põlved värisesid. Liftis toetasin selja vastu seina. Enesetunne tundus kohutav.

Koju jõudes võtsin värisevate kätega teise valuvaigisti ja üritasin seda neelata. Terav valu läbis kurku. Siis ei pidanud ma enam vastu ja hakkasin nutma. “Tönnid nagu saamatu plika,” mõtlesin endamisi. “Sa käisid hambaarsti juures. Sa ei sünnitanud last, ei kukkunud luud katki,” korrutasin endamisi.

20 pikka minutit hiljem õnnestus mul magama jääda.

Vastu ööd saatsin kolleegile kirja et tunnen end nagu purjus olekus. Et võib-olla hilinen hommikuste tegemistega.

Täna olen söönud vaid vedelat toitu, sest suu ei avane endiselt, aga ma ei tuigu ja ei värise enam. Valu on mõistlik, mitte ülitugev.

7 responses to “Ootamatult skalpelli alla…

  1. Kole.
    Aga nüüd saab ju ainult paremaks minna.
    Kiiret paranemist, tõepoolest!

  2. Huh! on ikka katsumused! Imestan, et arst ei seletanud tuimestuse kõrvalmõjusid, näiteks autot juhtida sellises olukorras küll ei või.
    Mul oli mõned päevad tagasi täpselt sama asi: tarkusehammas üritab kasvada, aga tal pole selleks eriti ruumi ja igeme lõi päris paiste.
    Kuna ma juba arvasin, et hambaarst tahab silmapilk noa sisse lüüa ja see on esiteks kallis ja teiseks kohutav, üritasin teistmoodi hakkama saada. Lasin igemele pidevalt saialille-astelpaju aerosooli ning tuttav tiibeti-medicine-man andis mingeid mürgitaime kuulikesi, mida pidin kolmel ööl põses igeme vastas hoidma. Kolme päevaga paistetus kaduski. Ma ei taha lasta täiesti tervet hammast välja tõmmata!

  3. Jõudu!! Elasin täpselt sama stsenaariumi läbi 15 aastat tagasi:((. Paar päeva olid kohutavad, edaspidi võis juba tunda end inimesena. Ja lõppkokkuvõttes ei mäleta sa seda valu enam 15 aasta pärast😉

  4. Sama lugu oli ka mul – mul lõigati tarkusehammas välja poolteist nädalat tagasi, aga stsenaarium oli sama. Vahepeal olin ka päris kandilise näoga. Aga nüüd on juba veidi parem. Lohutuseks siis, et lõpuks saab ikka korda🙂

  5. Issand, mis mõttes ige lõigati hamba pealt ära. Kuidas seda peab ette kujutama… Nüüd on hammas ilma igemeta või? Mis põhjusel sellist asja tehakse, ma ei saa aru. Kas igemepõletikku siis antibiootikumidega ei ravita?

    • Mul oli pool hammast igeme all ehk lõpuni välja tulemata.

      Tegelikult läksin ma ise ka hambaarstile lootuses, et saan purgi antibiootikume ja rahu majas.

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s