Jalgratturid linnas: jalakäijatele ohtlikud, linnaametnikule tüütud, autojuhtidele segavad


Sõitsin eile koolituselt koju ja kuulasin minu ees istuvate prouade juttu.

“Mind lihtsalt ärritab, et enam ei saa isegi jalutusalal ennast mugavalt tunda,” kirus bolonkaga naine. “Jalgrattureid on nii vastikult palju. Ma ei saa aru, miks nad sõiduteele ei lähe, kus nende koht on. Liiklus olgu ikka kõik koos.”

Teine naine noogutas aktiivselt kaasa: “Ma oleksin ükskord Astangul peaaegu ratta alla jäänud. Mõtlesin täpselt sama, et jalgratturid peaksid olema autodega koos, siis on jalakäijatel turvaline.”

…..

Selle vestluse peale meenus mulle juhus, kui läksin Mustamäe Linnaosavalitsusest pressiteatega välja kuulutatud tasuta rattateede kaarti küsima kevadel.

Infolauas istunud proua ehmatas mu küsimuse peale ära ja pragas minuga, et kust ma üldse võtan julguse sellist asja tahta. Viitasin siis loetud pressiteatele, mille peale ulatati mulle häält tasandades laua alt kaart: “Aga parem ärge sellest eriti rääkige, muidu hakkavad teised ka tahtma. Me nagu mõtlesime neid kaarte rohkem haridusasutustele või nii. See trükis ei ole eraisikutele.”

…..

Meenus teinegi seik, kus olin Piritalt rattaga tagasi sõitmas ja olin sunnitud kolmel korral liikuma oma rattaga tiheda liiklusega teele, sest liiklusmärgid olid paigutatud jalgratturite alasse. Nuta või naera!

…..

Laupäeval olin rattaga mööda Suur-Sõjamäe teed liikumas Lagedi poole, kui minust möödus ülilähedalt takso. Lausa nii lähedalt, et auto peegel riivas mind. Haiget ma ei saanud, aga kõikuma võttis saadud müks küll.

Ma olen tänaval sõites selline pelglik rattur: eelistan sõiduteel hästi ääre peal olla, et mitte autodele ette jääda.  Mööduv takso oli sel hetkel ainus näha olev auto. Minul puudus võimalus veel rohkem teeperve minna. Auto jaoks oli vaba terve tee.

Eile juhtusin suhtlema ühe vanema sohvriga, kellele mainisin jutu sees ka laupäevast juhtumit. Kuuldu peale ütles mees pikemalt mõtlemata, et ega’s ratturite koht tänaval olegi. Nad rohkem segavad seal – tänav on mõeldud autodele. Jalgrattur liikugu ikka seal, kus on tema koht – näiteks spordirajal. Pole vaja, et tempot alla kiskuvad kaherattalised lisaohtusid tekitaksid.

….

Aga kus siis päriselt on jalgratturi koht?

21 responses to “Jalgratturid linnas: jalakäijatele ohtlikud, linnaametnikule tüütud, autojuhtidele segavad

  1. Ajuti tundub, et mõnede juhtide arvates on ratturi koht hauas. Valus, aga tõsi.

  2. Õige vastus on jalgrattateel… Ja siit algavad probleemid

    • Jalgrattatee on enamasti tehtud ka jalakäijatele, seega…

    • “Rattateel” on päris kindlasti vale vastus. Rattaga peab saama sõita IGAL POOL. Kodust tööle, töölt poodi, poest lasteaeda, õhtul kinno, ÜKSKÕIK KUHU. Jutt rattast rattateel on täpselt selline enesepiirang, mille vastu tuleb ägedalt olla.

      Teine jutt sellest, mismoodil linnavalitsus on loll & laisk ja peaks igale poole rattatee ehitama – on sama tobe. No kui ei ole linn plaanitud rattaga liiklemiseks, siis ei ole. Seega tuleb sõita seal, kus saab.

      Tallinnas domineerib plahvatuslik valglinnastumine ja vähemalt ses suhtes on linn olnud tubli, et uute äärelinnade suunas on tehtud normaalsed kergliiklusteed. Olemasoleva kesklinna rattasõbralikuks tegemine on nii keeruline, et see ei juhtu niipea, hoolimata valitsevast parteist või rahakoti paksusest või prioriteetidest.

  3. Aeglased ratturid kõnniteele, kiired ratturid sõiduteele. Ja kergliiklusteele sobivad mõlemad.

    Küsimus “kus on ratturi koht” on muidugi vale. See sisaldab eeldust, et ratturil on mingi üks ja ainus ja õige koht. See ei ole võimalik ainuüksi sellepärast, et rattureid on väga erinevaid. Ka üksainus rattur käitub eri oludes erinevalt. Mina lapsega rattaga sõitmas ja mina üksi rattaga sõitmas on nagu öö ja päev.

  4. Teine vastus on see, et küll autojuhtide ja jalakäijate mõtlemine muutub. Meil on toiminud viimase kümne, või isegi viie aastaga täielik ratta-revolutsioon. (Ja rulluisu oma ka.) Kümme aastat on aga hirmus lühike aeg!!! Ei saa nõuda, et ülejäänud ühiskonna suhtumine nii kiiresti järgi tuleb.

    Meie (Eesti) elus on selle ajaga toimunud meeletud muutused ja seetõttu tundub see vahemik meile nii pikk, aga tegelikult on “ratta-eelne” ajastu alles kiviviske kaugusel.

    Loe seda blogisissekannet uuesti aastal 2022. Kas midagi on teisiti? Kas probleemid on samad, või uued?

  5. Kolmas vastus on veel see, et rattur peab kõnniteel käituma nii, et bolonkaga tädi ei tunneks ennast ohustatuna. Ja sõiduteel nii, et autojuhil poleks põhjust kiruda. Napikalt mööduv autojuht on muidugi ise loll. Aga üldiselt on ratturitel endal palju ära teha, et neisse paremini suhtutaks. Ma ise just töötan iseendaga selles suunas…🙂

  6. Ma arvan, et suhtumine ja teedevõrk paraneb ainult lisanduvate ratturite hulga ning arusaamaga, et ratas on liiklusvahend (nagu nt minul) , mitte ainult spordiriist. Ausalt öeldes väga palju intsidente pole ette tulnud kuigi kasutan ratast väga palju. Saab hakkama kui olla ettevaatlik ja mitte väga kihutada. Kõige keerulisem on Tallinna kesklinn ehk mu kodu ümbrus, kuid mis teha.

  7. Mina ka staasikas sõitja ja sellel aastal juba üle 1400 km sõidetud.Just praegu 10 minutit tagasi oleks poe parkimisplatsil auto mulle otsa tagurdanud. Ainult tänu minu kiirele reageerimisele jäi õnnetus olemata ja auto sõitis minema nagu poleks midagi olnudki. Ta lihtsalt ei märganudki mind.

  8. Olen paadunud jalgratta-armastaja ja sõidan oma sõite rattaga niipalju kui ilm, aeg ja vahemaad seda lubavad. Seda juttu lugedes ei saa millelegi vastu vaielda, ratturid on tõesti “ei auto, ei jalakäija” staatuses ja kohati on tunne, et see on üks pagana halvasti reguleeritud ala. Siiski ei kavatse ma seepärast pead norgu lasta, on ju näha kuidas olukord muutub paremaks ja rattateid tehakse juurde. Ratturina häirivad mind enim jalakäijad, kes ei saa aru jalgrattatee mõttest, aga nüüd on mul selle jaoks rattal kell ja seda kuuldes jalutajad lausa hüppavad oma teepoolele.

    Hoolimata kõigest on ratturina hea elu – kui tahan siis sõidan autoteel, tahan, siis keeran jalgteele ja lõikan vahesid nii nagu mugavam. Mõnele võib see ju mitte meeldida, aga ma vaatan alati kuhu lähen ega torma teele enne, kui olen veendunud et kellelelegi ette ei jää. Niimoodi ringi nihverdada on ääretult mõnus, tekib selline tore vabaduse tunne, mida ei ole ei jalutades ega autoroolis istudes. Ka reguleerimata elu võib mõnus olla!

  9. Selles, et jalgrattureid ei võeta päris “täie eest” on raudselt süüdi ka osade jalgratturite ignorantsus igasuguste liiklusmärkide suhtes. Sõidetakse vales suunavööndis, ei reageerita märgile “samaliigiliste ristmik” ega isegi mitte “ühesuunaline tee”, rääkimata sellisest keerulisest detailist, et jalgratturil on ülekäigurajal eesõigus vaid siis, kui ta rattalt maha tuleb (s.t ülekäigurada võib sõites ületada, kuid eesõigust sel juhul pole). Ise sõidan linnas nii rattal kui autol, kuid autoga ratturit sõiduteel nähes oled igaksjuhuks n.ö valveseisundis – jumal teab mida see hull järgmiseks teeb. Nt teeb ilma suunda näitamata järsku vasakpöörde või pöörab samaliigilistel ilma eesõiguseta sulle lihtsalt ette (täiesti elust võetud juhtumid mõlemad).

    Kahjuks laieneb see “hullukese” oreool ka kõigile korralikele ratturitele. Ise eelistan ka ilusa ilmaga ratast, nii et seega ka mulle.

  10. Esiteks võiksid jalgratturid mõelda sellele, et neid ei ole lihtsalt näha. Eriti ohtlik on see maanteel, kui kurvi tagant tuleb ilma ohutusvestita jalgrattur Sulle ette. Ka linnas võiksid jalgratturid end märgatavaks teha. Ausalt öeldes, mina küll sõiduteele rattaga ei roniks (auto ja jalgratta kiirus on ikka nii erinev), et seal võib nii palju ohtlikke momente tekkida.

    Ja need jalgratturid, kes üle sebra kihutavad, sõitsin seepärast tagant esimesele autole sisse, kuna jalgrattur sundis esimest autot pidurdama.

    Lihtsalt, liiklemine on ruumi jagamine, ei eksi ainult jalgratturid, vaid ka jalakäijad, motorollerijuhid, kes pole liikluseeskirjadega kursis.

    Nüüd ma kindlasti saan:D Ma ei ole ausalt aastaid rattaga sõitnud, noorena sõitsin ka mööda maanteid,

    • Kesklinnas päevasel ajal on auto ja jalgratta kiirused üsna võrdsed. Mõlemad jõnksutavad paarisaja meetri kaupa ühest foorist / ristmikust / ülekäigurajast järgmiseni. Autol on abs. kiirus suurem, jalgratas see-eest kiirendab paremini, kokkuvõttes sõidavad kesklinnas mõlemad üsna sünkroonis.

  11. Minu meelest on mitte kaugel Helsinkis kõik väga lihtne. Pool kõnniteest on lihtsalt punasest teekattest või kohati ka punaseks värvitud – see osa teest on jalgratastele. Jääb sõidutee pooe äärde. Ja seda kasutatakse, täiesti normaalselt. Sest ka seal on olnud aegu, kus rattaid veel nii palju ei olnud ja teed lisaks juurde enam ehitada ei saanud. Ja see ei ole mingi roppkallis meede vrdl. uue tee ehitusega. Lihtsalt suts värvi ja mõned uued liiklusmärgid.
    Lihtne mu meelest. Ja seda ei pea hakkama uuesti välja mõtlema.

    • Kati – eks igal pool on lahendusi, aga ükski neist ei ole universaalne. Kõik need värvime-märgime-ehitame asjad töötavad mingis kontekstis. Tule mulle Kadriorgu tänavaid pooleks värvima… või mine Nõmmele… või vanalinna. No ei ole ruumi, noh!

      Ainus universaalne lahendus on leppida sellega, et autole ja jalutajale lisaks on tekkinud hulk “vahepealseid” liiklejaid. Rulluisutajad, tõukerattad, rulad, võrrid. Kus saab, tuleb neile pakkuda ohutut liiklust autodest eraldi. Aga kus ei saa, tuleb nendega lihtsalt arvestada.

  12. Kui takso, buss vms ametisõiduk sind riivab või ahistab, helista kohe vastavasse firmasse ja esita kaebus. Mida rohkem ratturid ka oma õiguste eest seisvad, seda rohkem on lootust, et asjad paremaks lähevad….

    Taksofirmade kkohta ei oska öelda, aga ühistranspordijuhtidega peetakse sellisel juhul küll vestlus maha (muidugi kui on teada numbrimärk jms info, mis juhi tuvastamiseks vaja)

  13. Bolonkadega daamide jaoks ostaksin ühe väga valju häälega rattapasuna🙂

  14. Ma fantaseerin vahel, et tglt ei ole ühtegi põhimõttelist põhjust, miks sõidutee ei võiks olla by default jalgratturite päralt – ja autodele oleks linnas paar spetsiaalset autoteed, noh, umbes nagu praegu on paar spetsiaalset rattateed. tähendab, autod võiksid tavalisel sõiduteel sõita küll, just nagu ratturid praegu, aga ei tohiks mingil juhul rattureid segada, nt liiga kiire sõidu või laiutamisega. Spetsiaalsel autoteel oleks suuremad õigused.

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s