Kuulijäljed, leitud punker ja geojuubel – kõik ühe päevaga


Tänane Eesti Vabariigi aastapäev oli minu jaoks topelt rõõmus. Nimelt leidsin geopeiturina oma sajanda leiu, milleks oli Pärnamäe aare Rägavere külas. Eriti tähendusrikas oli minu jaoks aarde asupaik. Piltlikult öeldes kiviviske kugusel leiust elasid aastaid nii minu vanaema kui ka ema.

Nilgu talu, mis oli mu ema sünnikoduks, enam alles pole. Vaid puud tähistavad kunagise rehielamu asupaika. Ja puud on seal vägevad! Ma pole kuskil mujal näinud teistest puudest märkimisväärselt kõrgemaid õunapuid. Reeglina on ikka nii, et õunapuud on madalad puud, mitte kõrgustesse pürgivad hiiglased.

Aaret otsisime koos L@ssiega, sest kahekesi on ikka parem matkamas käia.

Startisime Lehtsest, võttes esiteks suuna kohaliku ohvrikivi juurde, kus imestasime, miks ometi on keegi mälestise sildile kilekoti pähe tõmmanud ja info ära varjanud.

Minu teada ei tohi muinsuskaitse seaduse § 14. alusel mälestiste silte kuidagi rikkuda. Ja ausalt öeldes, ei saa ma ka sellise rikkumise mõttest aru.

Läbipaistmatu prügikoti tõmbamine sildi peale, on aga info mõttes sildi kasutuks muutmine ehk rikkumine. Eemaldasime kilekatte. Kuna sildi juurde viisid värsked jalajäljed, siis suure tõenäosusega oli tegemist hiljutise katmisega.

Seejärel uurisime Ristikivi lähemalt ja panime lindudele süüa. Lumi oli mõnusalt paks ning kivi oli kaetud lumeseguse jääkirmega.

Puuokstelt leidsime ka külmunud paelu. Lõngake oksa küljes tähendab soovi, palvet või tänu. Mõnikord tähistab see ka lihtsat rituaali.

Suure kivi juurest seadsime sammud Rägavere küla suunas. Ilm oli võrratu! Meile suusatasid vastu inimesed. Meile jalutasid vastu inimesed. Sõiduteel oli ootamatult palju ilma autota liikujaid. Rahvas nautis vaba päeva. Meile (kui paadiunud autovabadele inimestele) valmistas mõttekaaslaste nägemine ainult rõõmu🙂.

Rägavere küla võttis meid vastu muinasjuttu meenutava lumise metsaga ja kitsa valge külateega. Pärnamäel asuvale aardele otsustasime läheneda läbi metsa, sest veidi enne kõrget küngast viis kuuskede vahele rada, mis vägisi meenutas värsket geoteekest.

Enda üllatuseks jõudsime aardepaiga asemel hoopis puuni, mida oli tulistatud.

Terve puu alune oli pisikesi pilpaid ja väikeseid paberitükke täis, kuuliaugud olid tumedaks tõmmanud, kuulid olid puust välja sikutatud.

Rada puust kaugemale ei läinudki… Vaigu lõhn oli alles õhus ja jäljed lumes olid värsked. “Jahimehed? Sügelevate näppudega nolgid? Harjutavad tulevased mõrtsukad? Terroristid?” spekuleerisime lootuses, et hullemad ideed on valed.

Imestasime, aga jätkasime märjas lumes teed. Järgmiseks leidsime metsast betooniga vooderdatud katuseta maa-aluse ehitise. “Punker? Ladu? Kelder? Viinaladu?” arutasime järjest enam koha üle imestades.

Tean küll Rägavere küla ajalugu koduloolises plaanis üsna hästi, aga betoonehitis metsas tuli mulle üllatusena, sest siinsesse metsa pole varem asja olnud.

Mäele jõudes leidsime eest kelgutajad, kes meid silmates koheselt tõdesid: “Näe geopeiturid.” Uurisime, mis varemed metsa all on ja saime ühelt külamehelt vastuseks, et Eesti ajal olnud metsas lasketiir. Värske tulistamine tuli kohalikele aga suure üllatusena.

Mäe peal tekkis meil L@ssiega mõte, et äkki keegi harjutas puu pihta sihikupüssiga tulistamist. Et vaatas, kuidas püss on. Tulistas autost ja käis seejärel tulemusi uurimas. Miks muidu rada nii tugevalt sisse tallutud oli.

Lootsime, et aarde leidmine saab lihtne olema, sest meil oli logide põhjal juba ettekujutus olemas, kus ja missugune aare olla võiks. Aga võta näpust! Käisme künkal edasi ja tagasi, tagasi ja edasi. Gps läks mitu korda lolliks ja korra näitas, et seisan otse aardes😀.

Lõpuks uurisime kohalikelt, äkki nad teavad, kus aare on. Teati, et aare on mäel, aga asukohta ei osatud pakkuda. Seejärel helistasime aarde omanikule, rääkisime oma ideedest ja küsisime lisavihjet, sest hakkasime pelgama, et äkki aaret enam polegi. Logiraamatus oli ju neli kuud pikk vaikus.

Pärast vihje saamist tuiasime veel tükk aega ringi. Ja siis äkki koitis. Avastasime, et olime uurinud küll õige nimega ala, aga hoopis vales suunas. Veidi võimlemist ning sumpamist ja leitud ta oligi.

Hingasime kergendatult. Paraku selgus, et vara oli veel rõõmustada. Kuidas kinni külmunud aardekarp lahti saada, oli uus ülesanne. Kangutasime vähemalt 10 minutit.

Lõpuks saime edukalt logitud ja lahkusime järgmise aarde juurde, milleks oli A76 Lehtse kolhoosi vanas bensiinijaamas.

See aare oli meilemõlemale suureks pettumuseks, sest tegemist on taaskord ettevõtmisega, mis on üsna ohtlik.

Mulle kohe üldse ei meeldi aarded, mis asuvad maha jäätud ning lagunemisohtlikes majades. A76 on lisaks veel ohtlikul pinnal turnimist nõudev aare. Ja kõige lõpuks on see ka abivahendit vajav aare. Kuna abivahendit meil võtta polnud ja turnimine ähvardas õnnetustega, siis lahkusime üsna tigedatena aardepaigast.

Lehtse poole pimenevas talveõhtus tagasi minnes möödusime Rägavere karjamõisast, mis on kahjuks hooletusse jäätud.

Kungisest tegusast hoonetekompleksist on järgi vaid vanad ja väga, väga väsinud majad. Mõned mõisakompleksi hooned on juba muutunud lauahunnikuks, teised on kohe-kohe lagunemas.

Päeva lõpetuseks võtsin koduteel ka Doonori aarde, kus on vaja lasta endast pilti teha mõnes vere-lõpulise kohanimega paigas. Aarde logiteates peab kirjutama ka isiklikust doonorikogemusest.

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s