Sõbrad on elu tugisüsteem


“Mul ei ole sõpru või kallimat tarvis. Milleks? Mul on töö ja kodu. Oma lapsega saan ka suhelda,” kõlab resoluutne hinnang vanema naisterahva suust. “Laps ja lapselaps ongi mu ainus vajalik seltskond. Oma suhtlusvajaduse saan netis ka rahuldatud. Mingit meest ma oma ellu küll uuesti ei vaja,” jätkub vastuvaidlemist mitte lubav selgitus.

Too viiekümnendates naine pole oma arvamustes erand. Tean vähemalt tosinat sarnaselt mõtlevat inimest. Mõni neist klammerdub laste külge, mõni piirdub suhtlemisel ühe noorepõlvesõbraga, mõni suhtleb vaid abikaasaga ja mõni on (sõbra)suhteid mitteomav pensionär.

Mulle tundub selline koduseinte vahele erakuna kapseldumine üsna ohtliku tegevusena igas vanuses. Mis saab siis, kui tugiisik peaks välismaale ära kolima? Mis saab, kui lähedastega mingil põhjusel riidu minnakse või juhtub nendega midagi? Mis juhtub, kui see üks ja ainus tüdineb ainsa tugiisiku rollist? Siis ollakse päris üksi.

On väga keeruline leida eraklike inimeste jaoks lahendusi.

Erakluse põhjuseks ei ole tihtipeale mitte soov olla üksi, vaid oskamatus uusi suhteid luua, hirm ebaõnnestumise ees, elamine eksiarvamustes, omaaegsete sõprade-abikaasade suremine, võõrandumine või mujale kolimine ja madal enesehinnang. Mõnikord põhjustab eraklust ka viitsimatus igapäevarutiinist eralduda või õpitud abitus.

Erakud kalduvad arvama, et tihe sõpradga suhtlemine oleks teiste tüütamine. Usutakse, et uue armsama leidmine tooks pigem jamasid. Mõeldakse, et elu ülesanne on elada ainult perekeskselt. Loodetase, et iseenda enesehinnangut on kergem turgutada pigem väiksema ebaõnnetumiste riski juures – suhtlemine seda kindlasti pole.

Seejuures lapsed on erakute maailmas sageli need ainsad inimesed, kes on “sünnipäraselt kohustatud” tugiisiku rolli kandma läbi terve oma elu.

Minu meelest tasub sõpru (vähemalt häid tuttavaid) omada kasvõi selleks, et kui tekib vajadus teise arvamuse järele, siis oleks võimalik seda saada.

Olen kindel, et igale inimesele on vajalik ka seltsielu. Arvutiekraani taga elavad foorumikaaslased elavaid inimesi kahjuks ei asenda, kui nendega päris elus suhtlemist välditakse.

Lapsed on oma vanemate suhtes reegline üsna kannatlikud, sest vanemate elurütmiga ollakse harjunud. Kui aga mõistlikus ulatuses tugiisiku rollile lisandub ka kohustus tõsta pidevalt  vanemate enesehinnangut, lahendada õpitud abituse abil leiutatud tähelepanu püüdvaid pseudoprobleeme ja kuulata käskiva toonis eluõpetusi, siis võivad kaduda nelja tuule poole ka lapsed.

Tavaliselt jagunevad arvamused erakute kohta kaheks. On palju inimesi, kes on veendunud, et erakud tuleb jätta rahule. Eraklus koos oma võlude ja valudega on üksiolijate oma valik. Kaasamine neid ei arendaks, sest erakutest saaksid puudulike sotsiaalsete oskuste tõttu heal juhul tüütud kohustused kutsujale või kaasjooksikud. Eriti vale olevat, kui lapsed hakkavad oma vanematele tegevusi leidma, sest nii kaotavad nad ka ise seltskonda.

Teine koolkond inimesi usub, et erakud tuleb just võimalusel kaasata elusündmustesse – võtta kaasa pidudele, viia reisima, õhutada neid suhtlusele seltskonnas, tutvustada neile vastassoo esindajaid jne. Kaasatud erakud õpivad sotsiaalseid oskuseid ja leiavad lõpuks ise kaaslaseid.

Kui pooldada rahulejätmist, siis võib juhtuda, et üksi on ka need inimesed, kes leiaksid kaaslase vaid väikese julgustava tõuke ajendil. Kui pooldada sekkumist, siis võime oma usinusega erakud veel eraklikumaks muuta, sest nad tüdinevad ka meist. Valik on raske.

Sõbrad ja head tuttavad on minu silmis elu sotsiaalseks kapitaliks, keda võib võrrelda koguni sotsiaalse pensionisambaga. Sõpruskond on abiks, kui ise enam ei jõua või ei oska. Sõbrad on abiks ka rõõmustamisel😀.

3 responses to “Sõbrad on elu tugisüsteem

  1. jah, mul on kujunenud nii, et ongi suuresti nö virtuaalne tugisüsteem. aegajalt kohtume ka päriselt (st ma ei ole tegelikult see, kellest sa kirjutad); reaalselt suhtlen rohkem ikka lapse ja kolleegidega, samas viimastega ei ole jälle sõprust.
    aga meie pisike virtuaalseltskond on küll selline, et kui keegi ilma teatamata pikemalt kadunud on, siis võtame täiesti reaalselt ühendust ja tunneme huvi. ehk siis tõesti, ei olegi vaja meest ega kedagi sellist😛

  2. Mees ei ole selle asja põhiprobleem. Minu meelest olgu mehega või ilma, aga kui kardetakse suhtlemist reaalses elus ja ollakse seetõttu üksi, siis see on kehv valik. See on kehv valik ka paljudele lastele, kes on seetõttu tugiisiku (loe: ärakuulaja, seltsielu tekitaja, torumehe, IT-abi, autoabi, poliitikaklubi, sõnaviija, töörügaja) rollis. Veebivõrgustik on toimiv juhul, kui päris elus on kontakt olemas. Kui veebivõrgustik koosneb inimestest, keda pole iial nähtud ja ei plaanitagi näha, siis see pole reaalne tugi.

  3. Kusagil toodi välja kohad, kus inimeste eluiga oli kõige kõrgem. Ja kõigis nendes kohtades oli inimestel tugev sotsiaalne suhtlemine. Ehk siis reaalsed sõbrad ja nendega suhtlemisest saadav positiivne emotsioon on inimese tervisele ääretult oluline, nii kvaliteedi kui kvantiteedi poolest.
    Nii lihtne on kapselduda ja vaikselt oma igapäevaelu elada. Tean seda omastki käest. Aga tegelikult oleks täisväärtusliku elu jaoks ikkagi reaalset sõpradega suhtlemist vaja (erandeid on muidugi alati). Ma olen ka ise halb ühendusepidaja, aga see-eest on väga hea meel, kui mõni sõpradest ikka natist kinni võtab ja suhtleb (kuigi alguses võib veel inertsist natuke aega võtta, kuni taas lahti sulan).
    Nii et mina pooldan erakute pehmet väljatirimist.

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s