Kuidas tekib lapses rahvuslik vaen


Mul on kogu elu jooksul olnud palju venelastest sõpru ja sõbrannasid. Ka oma last olen kasvatanud rahvustel ja nahavärvidel vahet tegemata. Täna saabus aga meie majja esimene “nõmedad venelased” päev. Nimelt sai seitsmeaastane koolijuts kooli nurga taga vene poiste käest kolki ning tegi selle põhjal oma peanupus järeldusi. Kuus 10-11-12-aastast andsid seitsmesele nalja pärast tuupi.  Ilmselt niisama, lihtsalt lõbu pärast.

Lohutasime siis koju jõudnud last, soojendasime ta üles, vahetasime riided ja istusime kaisus.

Vastik olukord, sest seitsmene peaks mõtlema muudele asjadele kui füüsilisele vägivallale. Küsisime, kas poisid ütlesid, miks lööma tuldi. Saime vastuseks, et ei saanud teisest keelest aru.

Löömise ja kaklemise mure pole meil esmakordne. Eelmisel korral katsusid klassivennad kampas nõrgemaid allutada. Tol korral teavitasin õpetajat ja asi lahenes ka mitme teise lapse jaoks.

Nüüd olid aga lööjaks muukeelsed tüübid kõrvalkoolist. Tegelased, kelle motiivid jäid keelebarjääri taha. Jõnglased, keda laps nägupidi ei tunne, ei tea. Ja hirm ning üldistavad seosed olid lapsel kerged tulema.

“Miks need venelased üldse peavad siin elama?” oli lapse küsimus, kui esimene ehmatus oli mööda läinud. Ja raske oli lapsele mõistetavalt seletada, et kuigi lööjaks olid venelased, pole mitte kõik venelased halvad. Seletasin nagu oskasin. Näiteks meenutasime, et lapse hea sõber lasteaia aegadest, oli ka venelane – väike ja vahva vene poiss.

Teavitasin juhtunudt taaskord kooli, kus lubati hakata valvekaamerate videosid uurima. Ehk õnnestub olukord videolt taastada.

Mõtlen nüüd, kas peaks lapsel koolis vastas käima hakkama või siiralt kaaluma kooli vahetamist. Aga milline kool siis valida? Ja kas on üldse mõtet? Teistes koolides on teised hädad.

___________________________________________

Kommentaaridele selgituseks ütleksin, et kui sellises olukorras jätta selgitused andmata, siis ongi uus eelarvamustega isik valmis. Eelarvamus võib inimest saata kogu elu. Eelarvamusest rahvusliku vaenu ja rahvusšovinismini on üsna lühike tee. Loodan, et meil õnnestub sellist olukorda vältida.

11 responses to “Kuidas tekib lapses rahvuslik vaen

  1. Eks ta kodus tekib ikka. Laps ise ei osa rahvusele, rahvuslikkusele jne mingit sisu ja mõtet anda. Küll aga on pägadik varmas võtma eeskuju täiskasvanutest, korrates fraase mille tagamaadest ta midagi aru ei saa. Mäletan mina näiteks lapsepõlvest ( a 1975) onu Aavot. Selline suur ja hea onu. Lõbus, mängis ikka pilli ja jagas kommi. Ja kirus venelasi. Ja rääkis nendega sageli, ärritatud toonil. Ja alandas venelasest vestluspartnerit sihilikult ( onu oli ülemus ) lastes neil kaua oodata või seletades neile midagi pinnapealselt ja kärkis siis kui nood aru ei saanud. Onul oli suur maja ja kaks autot. See tähendas nõuk ajal palju. Onu oli edukas ja tekitas kadedust ja matkimist paljude täiskasvanutegi seas. Nende lastest rääkimata. Aastad läksid.
    Onu on ammu loojakarjas, kuid tema poega kohtan praegugi sageli. Ja ongi selline nüri russofoob, kuid ilma isa šarmi ja ettevõtlikkuseta, lihtsalt kibestunud mats. Millised küll need tema lapsed veel kasvavad?

    • Laps oskab küll rahvusele tähendust anda, sest erinevat keelt ja kombeid omavatest inimestest räägitakse nii kodus kui ka koolis. Aga tihtilugu piisab vaid ühest sarnasest vägivaldsest olukorrast, et omandada eelarvamus. Blogipostituse mõte oligi selles, et eelarvamuse ja hilisema vaenu tekkimine on väga kerge, kui jätta seletamata õigel hetkel…

  2. kesiganes@politsei.ee

    Kuule sina, vaenu ju TEGELIKULT veel pole. Esialgu on vaid hirm ja mittemõistmine. Sa haritud inimene, kas sa ajad need terminid VAENUGA segi sihilikult?!?!

    • Lugupeetud kommenteerija,

      Minu teada ei ole Eesti Vabariigis politsei nime alt sõna võtmine seadusega lubatud, kui just politseinik ei olda. Kui politseinik kirjutab, siis esineb ta oma nime all, mitte anonüümsena.

      Kommenteerija esineb seega eeldatavasti libapolitseinikuna:
      kesiganes@politsei.ee
      info@politsei.ee
      195.50.206.132

      Ma ei kirjutanud ju vaenu õhutamisest, vaid sellest, et kuidas eelarvamused tekivad, kui neid mitte tähele panna. Lapsel tekkis seos “nõmedad venelased” enne, kui ta koju jõudis.

      Pidime asuma teemat lahti seletama. Meil on tutvusringkonnas nii venelasi, ukrainlaseid, tatarlasi, soomlaseid ja teisigi. Ma olen ise üles kasvanud venelaste keskel ja elanud mõnda aega ka piiri taga venekeelses keskkonnas. Mul ei ole teiste rahvustega probleeme!

    • Sõna “vaen” on minu teada sama tähendusega kui sõna “sallimatus”. Vaata seda kasvõi õigekeelsussõnaraamatust. Ja mittemõistmine tekitabki sageli sallimatust. Kui mõiste “vaen” on vale, siis ootan targematelt selgitust.

  3. Mõistmatusest tekivad eelarvamused, mis omakorda viha ja vaenu toidavad. Sellepärast tuleb eelarvamustele juba eos vastu hakkata, et need vihaks ei kasvaks.

    Laste puhul on asjaolude selgitamisel igatipidi lootust, et asi hulluks ei lähegi. Veidi teisiti on täiskasvanutega, kes juba oma väärtushinnanguid muutama ei kipu. Siin hiljuti oli mul ühe 60-aastasega tegemist, kelle arvates on normaalne kedagi ähvardada kui tema arvamused ei meeldi või õigemini ei meeldi see, mida arvatakse teise arvavat.

  4. Sellised eelarvamused ei teki ainult kodunt. Need võivad tekkida ka teismeea kaaslaste veendumuste tagajärjel, ka lapses, keda seni on kindlalt tolerantsi vaimus kasvatatud. Ja vaidle siis teismelisega, kelle maailmapilt on eakohaselt mustvalge ja kes esineb rassistlike vms avaldustega.
    Aga vaidlemata jätta ka ei või, see on tõsi.

  5. “Eks ta kodus tekib ikka.”
    Ei ütleks, et see ilmtingimata niimoodi oleks. Selline suhtumine omandatakse enamasti teistelt lastelt juba algklassides või veel varemgi.

  6. Ma olen näinud olukorda, kus perekond on täiesti normaalne, vennad täiesti normaalsed, aga üks nii kergesti mõjutatav, et läks sõjaväes lihtsalt lolliks. Tuli sealt tagasi ja kasutaski sõnu nagu “tiblad” ja “idarinne” ja rääkis, kuidas kõik venelased tuleks piiri taha saata.

  7. Ju mõnede puhul on tegemist ka koduse kasvatusega, aga kindlasti on see enamjaolt siiski mingi üldise suhtumise peegeldus. Isikliku mätta otsast vaadatuna tundub, et sellist lausvihkamist on siiski õnneks oluliselt vähemaks jäänud. Aga laps liigub ühiskonnas, kuhu on siiski jäänud nö. sõna jõud. Midagi ainuisikulist ja konkreetset mõtlemata kasutame nõukaajast pärit käibeväljendeid nagu – mis sa karjud nagu 100 venelast – ega sa venelane ei ole, et sihvkasid sööd (koori maha viskad) – sinine värva nagu venelastel – venelane küll aga muidu normaalne inimene – jne. jne. … Kasutame neid ja lapski harjub.
    Eks see ole ka vastupidi. Kuulsin kord töö juures, kui üks kolleeg ütles, et tütar läks mehele, eestlasele küll, aga muidu pidavat normaalne mees olema. See kõlas nagu vabandus. Ja tal oli ilmselgelt ebamugav, et seda juhuslikult kuulma juhtusin. Samas oli see vabalt mõlemat keelt rääkiv inimene.
    Olen ka ise korra end tabanud kahekeelses seltskonnas kogemata lapsega pahandades automaatselt seda kisaga seotud väljendit kasutamas. Jube piinlik oli. Ehkki tuli nagu kõnekäänd..
    Usun, et parim on ikkagi see, et laps näeb, et suhtled toredate muust rahvusest inimestega, siis ta ju ei arva, et need on ka kuidagi pahad. Peksa võib saada ka kodueestlaste käest… Ja muudest ekstremistidest pole mõtet rääkidagi, tulgu nad siis kustpoolt tahes.

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s