Humaansus lõhub teinekord elusid


L@ssie võttis täna oma blogis üles surma teema ja küsis, kas me oleme liiga kaugele läinud. Kas kõiki enneaegseid lapsi peab elustama? Kas ühe elu päästmine ei riku hoopis mitut elu? Kas enneaegsete pääsmine pole mitte uus rahateenimise viis? Kuigi tegemist on väga, väga delikaatse teemaga ja L@ssie kirjutas probleemist talle omaselt üle vindi keerates, leian minagi, et liigne humaansus pole alati hea. Samas on väga raske otsustada, millal anda lootust ja millal mitte.

Lein või eluaegne karistus?

Kuigi paljudest enneaegsetest saavad igati terved ja vahvad lapsed, on palju ka neid, kes jäävadki käima arstide ja terapeutide vahet. Mõnede vanemate uue elu rõõm asendub aastatega elu pärssiva kohustuste koormaga. Koormaga, kus keegi ei tihka aidata, sest haige lapsega lapsevanem on Eesti ühiskonnas kui pidalitõbine.

Kurbus lapsega juhtunust, mis oleks lapse minna lastes, olnud kuude pikkune, asendatakse eluaegse karistusega. Tihtipeale karistusega nii emale, isale kui lapsele. Olen ise oma endise töö tõttu pidanud lohutama mitut ema, kes ütlesid, et oleksid lapsele pigem ingliks saamist soovinud kui sellist vegeteerimist.

Kas meditsiin vastutab?

Elule turgutamine on sageli suurte kõrvalmõjudega – sellest ei tihata rääkida. Kui juhtub olukord, et elule aitamine lõppeb pere jaoks väga haige lapse saamisega, siis meditsiin on rahul, elu ju päästeti, kuid lapsevanem jääb murega üksi.

Enamasti on ema see, kes jääb vastutama ja hoolitsema. Ema sellepärast, et sünnitanud naistesse on tõenäoliselt hormoonide ja kasvatusega sisse süstitud, et nii peab tegema. Ma ei ütle siinkohal, et pange lapsed lastekodudesse, aga tõden, et emale langeb tohutu vastutuse koorem.

Mure lõhub peresid

Ma ei vaidle L@ssiele üldse vastu, et meespool kipub haige lapsega pere juurest tihtipeale lahkuma. Naisel pole mehe jaoks lihtsalt enam aega, ja vaadata iga päev oma probleemsele ihuviljale otsa, on mõnele issile liig. Ka stress ja (vale)häbi, mis vanemaid tabab, lõhub peresid.

Eestis pole head tugisüsteemi sellistele peredele. Ometi järjest varem sündinud laste elule turgutamine peaks sellist süsteemi eeldama. Kui meditsiin võtab vastutuse aidata elule kõik, keda aidata suudetakse, siis peaks olemas ka hilisema eluga hakkamasaamise abi vanematele.

Selleks turvavõrguks võib olla näiteks tasuta lapsehoiuteenus, mis laseb vanematel aeg-ajalt puhata või omi asju ajada. Mõnikord aheldab haige laps lapsevanema tuppa kinni. Isegi poodi minemine on luksus.

Abivajajaid on palju rohkem

Sellist abisüsteemi on tarvis ka nendel vanematel, kes kasvatavad normaalsel ajal sündinud erivajadustega last. Kas ema, kellel on väga laps on ära teeninud karistuse olla kohustuslikult kodune? Muud ei jää ju üle!

Mu sõbrannal on geneetilise häirega laps, kes kaldub agressivsusele. Paljud ta tuttavad lihtsalt ei taha seda last hoida, sest täiskasvanute jõud ei käi lapsest üle. Ka mina pelgan selle lapse hoidmist, sest ta kipub minu põnnile liiga tegema.

Pered (liigagi tihti üksikvanema pered), kus kasvab erivajadustega laps, on altid vaesusele, sest tööl ei saa vähemalt üks lapsevanema normaalselt käia. Tööandjaid, kes lahkelt haige lapse vanema tööle võtavad, tuleb tikutulega taga otsida. Reeglina saab haige lapse ema tööd näiteks koristaja või andmesisestajana. Töö peab olema selline, mis võimaldab kodus töötamist või klapitamist teise vanema graafikutega.

Ja nagu nöökimiseks kooritakse haigete laste vanemaid ka töötuse korral. Sõbranna pidi valima, kas töötu abiraha või lapsele makstav toetus. Kahte korraga ei antud. Saab veel rikkaks!

Kas iga aitamine on heategu?

Kas meil on tegelikult õigust olla vastu looduslikule valikule ja mängida jumalat? Kas iga elule aitamine on heategu?

Ma olen ise enneaegsena sündinud, aga olin oma väiksusest hoolimata väga suure elutahtega. Jäin ellu ilma elustamismasinate ja turgutajateta, aga liiga kiire sünniga tulid kaasa mitmed tervisehädad, mida poleks olnud, kui oleksin mõned nädalad sündimisega oodanud. Oleks ma veel varem sündinud, võib-olla oleksin surnud.

Kui surm ei taha tulla

Liiga vara sündimine pole ainus surmaga seotud mure. Mõnel juhul tuleb surm hoopis liiga hilja.

Inimestel lastakse humaansusele rõhudes piinelda ja piinatakse ka perekonda, kes eaka või haige ümber on. Kumb on humaansem, kas lubada nt uinuitisüsti või sundida parandamatult haiget valudes olema? Eriti, kui haige ise surra tahab? Mõnikord ei olegi asi arstides, vaid lähedastes, kes paluvad pikendada elu üle mõistliku piiri.

Kas on humaanne aheldada lähedane aastateks hooldama voodihaiget inimest, kelle mõistus, pidamine ja keelepelad enam ei pea. Mida teha, kui perel pole raha kalli hooldekodu või hooldajate tarbeks. Kas sellisel perel ei ole õigust normaalsele abile?

Üks sõber rääkis kord, mismoodi Tapa linna haiglas ta surijast vanaema elustati. Miks tuua surmast elule tagasi voodihaigeks jäävat eakat, kes on juba väga vana ja sureks kiiresti ning valudeta surma? Kas meil on õigust sel viisil  otsustada elu ja surma üle?

Teine sõbranna rääkis oma ämmast, kes vähi lõppstaadiumis olles valude käes kuude kaupa karjus. Kas sel naisel ei olnud siis õigust väärikalt surra? Ta soovis surra, aga ei saanud.

Surm on probleem

Meid on kasvatatud nii, et me ei otsusta, kes ja millal sureb. Hea on see, kes toob elule ja kuri see, kes elu viib. Eluviija saab karistada.

Meie eetika, moraal ja kasvatus ei luba teist suhtumist. Teine suhtumine võrduks fašismi ja demokraatliku ühiskonna alustalasid kõigutava tegevusega. Siis peaksime langetama otsused, kes määrab surijad, kes ellujääjad. Me peaksime tegelema väga ebameeldivate otsustega.

Samas loob eetika, moraalsuse, humaansuse ja meditsiini liitmine olukordi, kus ühe elu päästmine rikub mitu elu. Ja meie vananevas ühiskonnas on peagi saabumas hetk, kus süsteem ei jõua enam kõiki eakaid ja väeteid kanda. Me peame nagunii tegema ümberkorraldusi.

Ma ei ütle siinkohal, et tapkem enneaegseid ja vanureid, kindlasti mitte, vaid asja tuleks vaadata laiemalt. Ehk tuleks inimesele anda suurem õigus enda elu üle otsustada? Äkki peaks andma inimestele õiguse soovi korral meditsiini abiga elust lahkuda, väärikalt lahkuda?

Võib-olla peaksid inimesed täitma perearsti juures ankeedi, kas nad näiteks soovivad elustamist ja samas kohe ka elundidoonorluse ankeedi. Kui see info oleks e-haigusloos, siis saaks arstid seda järgida, mitte ei paneks otsustama sugulasi. See oleks justkui meditsiiniline testament. See ei lahenda kõiki probleeme, aga annaks abi osadegi puhul.

Minu meelest on oluline algatada selle teema osas ühiskondlik arutelu, sest teema on väga mitmetahuline.

__________________________________

Antud teemapüstitus ei pretendeeri kuidagi absoluutsele tõele!

Vabandan juba ette, kui kedagi solvasin!

Arvamused on väga oodatud!

20 responses to “Humaansus lõhub teinekord elusid

  1. Mul on siin veidi egoistlik isiklik lähenemine. Kui mu kohvipaki kehakaalu ja suurusega isa poleks 81 aasta eest elavate kirja aidetud, ei oleks ka mind olemas. Võib-olla see olekski maailmale parem, kuid seda ei saa salata, et mulle rohkem meeldib olemas olla kui mitte. Olin ju ise normaalse suuruse, kaalu ja tervisega laps.

  2. Ma ei ütlegi, et iga aitamine on vale, aga olen kohanud vanemaid, kes on kahetsenud, et nende last aidati. Äkki tuleks kuskile seada piir, et sellest rasedusnädalast või kaalust alates on elule aitamine liiga suurte riskidega.

  3. Arvestades veel, et isa oli 11-lapselise perekonna pesamuna, oleks kindlasti olnud kasuks kui vanaisa ja vanaema oleksid ka rasestumisevastastest vahenditest midagi kuulnud. Ise ei oska seda siiski kurta.

  4. 100-90-80-70 aasta eest olidki suured pered kombeks. Ja kui Su isa nii väiksena ellu jäi, siis oli elujõuline. Tollal oli palju, palju vähem abivahendeid kui nüüd.😀

  5. Tegelikult on abi ka sellest, kui teemast räägitakse, sest erivajadustega laste vanemad on Eesti ühiskonnas tõrjutud. Nad on liigagi sageli murega üksi!

  6. Tädidest ja onudest kasvaski vaid teine pool suureks. Mõned surid paari päeva vanuses, teised paari aastaga. Vanim tädi, kes vanavanemate esimene laps oli, elas umbes 80 aastat. Praegu oleks 106-aastane.

  7. Olen täitsa nõus, et mingi valik peaks ju olema, aga kuidas täpselt ette ju teada, mida täpselt tulevik sellele lapsele toob. Kuidas ema südamele selgeks teha, et sinu laps pole täisväärtuslik ja võiks toimuda looduslik valik. Minu neljast lapsest oli ka üks enneaegne ja arstid olid ta juba surnuks tunnistanud.Kõige kiuste jäi ta elama ja on nüüd 23. aastane 1.90-ne noormees.Ma ei tea ka kas ma oleksin suutnud sellega leppida, et teda lihtsalt poleks enam olemas. Minu usk oli nii kindel, et temast tuleb terve ja täisväärtuslik inimene. Õnneks mu usk mind ei petnud.Iga ema ju loodab, et tema lapsega juhtub ime. Kahju on tõesti nendest, kes lihtsalt vegeteerivad, on toita ja hooldada. Õnneks enamus ei taipagi, mis nendega sünnib.See on tõesti väga raske teema, sest emale on ju tema laps hoolimata ta puudustest ja vigadest kõige kallim.

  8. Ma saan su mõtetest absoluutselt aru, aga mulle tundub see piiri tõmbamine nii võimatu. Endal samuti enneaegne laps, kaalus 1 kg, 3 kuud varem siia ilma tulnud. Üks arst teatas, et kas jääb lolliks või sureb ära…ei saa teda kuidagi aususe eest täna tänada, sest praegu on see laps 10aastane, tark, uskumatu tegelane lausa. Küll füüsilise puudega, mis aga ei sega teda käimast tavalises koolis ja tegemast pea kõike, mida lapsed ikka teevad. Ja ta on aktsepteeritud, tal on sõbrad, tema klassikaaslased armastavad teda. Ta on ime.
    Praegu mõeldes – kui oleks pidanud selle arsti kommentaari põhjal oma lapse tulevik üle otsustama, siis…

    • Suhtlen ühe lapsevanemaga, kes aeg-ajalt kaalub lapse hooldusasutusse panemist (lähiaastatel), sest lapsest ei käi jõud üle. Suurem osa sõpru on eemaldunud, vanemad aidata ei taha eriti ja lapse isa tegeleb uue naise ning uue beebiga. Raha lapse jaoks tuleb nõutada kohtutäituri abiga. Lapse puue võimaldab ainult osalist töötamist, mis ei anna isegi nii palju palka, et oma tuba rentida. Mõnikord on ka nii… Naisele öeldi haiglas, et ise süüdi, et rasedaks jäi. Siinkohal ei saa rääkida elukvaliteedist, kui pead pidevalt muretsema, mida süüa, kus elada ja üksi ka olema.

  9. Jah, mul vedas. Aga kunagi ei tea, oleks võinud ka teisiti minna. Kuidas seda teada? Kuidas see otsus teha? Kes selle teeb? Ma nägin selle 3 kuu jooksul, mis ma haiglas veetsin, veel palju pisemaid lapsi, kes võitlesid ja elavad tänini, kel läks hästi. Oli ka loomulikult teistsuguseid juhtumeid.
    Sa ei saagi seda ette teada. Ka õigeaegselt sündinud laste puhul.

  10. Naine võib esitada kohtule avalduse 100 % hooldusõiguse isale andmiseks, kuna ta ei suuda last kasvatada (sellega kaasneb tõenäoliselt elatise maksmise kohustus, aga võib arvata, et seadusega ettenähtud elatis suuruses 1/2 miinimumpalka on väga armetu hüvitis puudega lapse vajaduste katteks). Naised reeglina muidugi ei ole sellised/”sellised” (ja oma vähese sissetuleku tõttu on igati alus ka enne avalduse esitamiseks riigi kulul õigusabi, st advokaadi saamiseks), aga vähestel näistel jätkub närvi (ja oskusi) enda ja oma lapse õiguste eest seismiseks.

    Vabandust, et ma sellesse blogisse nii ootamatult ja lõikavalt sekkusin, aga see, kuidas inimesed oma õigusi ja võimalusi ei tea (ja see tuleb ka siit blogist välja), on hirmuäratav. Pluss see, et naistel ei jätku enamasti külma kõhtu ei surve avaldamiseks ega ka (hädakorral) bluffimiseks. Mõelda vaid, millisesse paanikasse satub tõenäoliselt puudega lapse isa, kes oma uues perekonnas seisab silmitsi võimalusega, et äkki peab tema hakkama kasvatama puudega last. 1/2 miinimumpalgast hakkab kohe tunduma nii tühise summana..

  11. Eutanaasia vanadele ja haigetele – jah, ma usun, et see oleks hea asi. Kui inimene on ikka puhtalt valudes ja voodihaige ning paremaks asi enam ei lähe, siis miks sundida teda piinlema ainult sellepärast, et meie meditsiin on arenenum kui 100 aastat tagasi. Tingimused, et kuidas seda otsust teha, see on muidugi keerulisem teema. Väide, et “me pole jumalad, et elu ja surma üle otsustada” on küll silmakirjalik, sest oma operatsioonide ja kangete ravimitega me neid haigeid nii kaua üldse elus hoiamegi, ehk siis oleme juba seganud vahele elu ja surma üle otsustamisesse.

    Enneaegsete laste “minnalaskmine” – see on küll keeruline teema. Nagu siintoodud näidetestki näha, on neid, kelle puhul arstid elukvaliteediks lootust ei anna, aga kellest ikkagi tore ja asjalik inimene saab. Samas nõustun, et eluks ajaks abitu lapse külge aheldatud emal on väga raske elu. Samas, kuidas sa emana teed otsust oma laps surma saata? Ma usun, et see otsus saadaks neid naisi elu aeg, mitte ainult paar kuud (ja lein teadupärast kestab üldjuhul ca 7 aastat, mis siis veel oma lapse leinamisest rääkida).

    Tugisüsteem – see on küll hea idee ja vajalik asi. Samas ei ole praeguses majandusseisus mõtet oodata, et riik sellega usinalt tegelema hakkaks. Ei ole ka mõtet kreekat teha ning laenude eest inimeste eest hoolitseda. Samas ei olegi selleks tugisüsteemiks riik ainus võimalus. Selle saame ju ise luua. Võtta näiteks motoks “Päev Emale” ning vaadata enda ümber ringi, kas on mõnda ema, kellele me saaksime vahetevahel “vaba päeva” teha. Seesama Sinu tuttav agressiivne laps – kui teie tutvusringkonnas oleks neli inimest, kes oleks nõus korra kuus selle lapse oma hoolde võtma, siis saaks see ema iga nädal omale vaba päeva. Ja see oleks talle kindlasti hea.
    Lähen nüüd mõtlema, kas tean oma tutvusringkonnas kedagi, kes seda vaba päeva vajaks….

  12. Laste elustamise jms kohta ma ei julge/oska arvamust avaldada. Endal ju kogemused puuduvad ja tundub, et enda mätta otsast vaadatuna võiksin olla liiga ebaõiglane.

    Mis aga vanuritesse puutub, siis tõesti. Vaatan vahel enda vanaisa – 87-aastane sõjast läbi käinud kunagi suurepärase tervisega olnud mees. Hetkel aga ma ei teagi, on ta kodus vanaema “turjal” või hooldushaiglas. Ja nii julm kui see ka pole, ma ei tahagi teada. Sest mõlemat pidi on see lihtsalt liiiga kurb. Haiglas topitakse ta rahusteid täis, sest muidu ta laamendab. Väidetavalt. Nojah, ise ju laamendaks ka, kui nendel vähestel selgushetkedel avastad sa ennast kuskilt mujalt, aga mitte kodust, kus olema peaksid. Haigla personal on muidugi megatore olnud nii palju kui ma seal käinud olen. Minu täielik respekt neile seal.

    Ja kodus olemise kurb osa on see, et 81-aastane (siiani üllatavalt kõbus) vanaema peab tema eest hoolt kandma. Ja nagu ma mainisin, ei ole neid selgushetki vanaisal just liiga palju… ja nii need mured-probleemid tekivadki.

    Ükskord uurisin veidi, et EV seadused näevad ette, et hooldamine jms (kui pole võimalusi vanadekodu/hooldushaigla/vms jaoks) ulatub kuni 2 põlvkonda allapoole. Ja siit tekibki minu jaoks kõige suurem isiklik segadushetk. Kui ei oleks vanaema ega minu ema, kes enamuses ajast vanaisa eest hoolitsevad, siis peaksime tegema seda meie õdedega. Aga kuidas ma saaksin seda teha, kui minu jaoks on see niii ebaõiglane. Eriti kui meenutada seda, kuidas vanaisa isegi on mitmeid kordi peale tervise halvenemist öelnud, et tema tahaks nüüd igavesti ära minna.

    Ja ei, ma ei taha enda vanaisa ära tappa. Ma lihtsalt tahaksin kogu südamest, et ta (ja vanaema ja ema) ei peaks kannatama puhtalt selleks, sest inimelu peab hoidma.

    Oeh, see teema ajab mind kohe täitsa põlema…

    • Meie seisime aasta eest vanaemaga sama mure ees. Sest haigus ähvardas ta jätta voodisse või tappa. Viidi haiglasse ja öeldi, et kui ellu jääb, peame ise hooldama hakkama või viima edasi vanadekodusse.

      Vanadekodu tasu oli 6000 krooni kõrgem vanaema pensionist. Jah, sellest kahe põlvkonna teemast said aru õigesti. Meile öeldi sama. 6000 krooni tundus tollal üle mõistuse suure summana, sest me pole emaga rikkad. Ja paraku on elu näidanud, et sugulased küll lubavad abi, aga kipuvad esimesel võimalusel loobuma. Meie palkasime isikliku abistaja, sest see oli soodsam.

      Juhtus aga ime ja “surema saadetud” vanaema sai terveks. Arsti sõnul oli lootus imeväike, aga ta tervenes elustamiste ja operatsioonideta. Järelikult oli tal suur elutahe.

      Aga vanaema ütles korduvalt, et parem sureks, kui jääks elu lõpuni voodisse. Memm saab nüüd 90 ja ta pole oma arvamust muutnud.

  13. See on paraku väga delikaatne teema. Ja ükskõik, mismoodi sellele ka ei lähene, on alati neid, kes jäävad kaotajaks. Tihti on ainus valik “halb ja veel halvem”.

  14. Njah, mul ei tekkinud küsimust, kas minna operatsioonile kui mul laps tahtis 25.nädalal sündida, see õnnestus ja sünnitus lükati mitu-mitu kuud sellega edasi. Kui laps oleks 25 nädalal sündinud oleksin saanud 600-grammise beebi. Tänaseks on see beebi 6-aastane. Õnneks mingeid kõrvalnähte ei ole ilmnenud. Ma ei tea, kui seda oppi poleks tehtud, mis siis oleks saanud. Muidugi tee opini oli ka üks paras õnnemäng, tänu minu sisetundele avastati, et midagi on väga valesti ja kuni raseduse lõpuni ei läinud mul meelest oppi teinud arsti sõnad: järelikult on lapsega mingi jama, kui ta NII vara sündida tahtis…

  15. laste sünni puhul on tõesti raske asja üheselt otsustada, aga juba olemasolevate surmahaigete lõpu vägisi järjest edasi lükkamine tundub küll aegajalt kohatult julm.
    Asjad on ju nii, et me oleme endale võtnud õiguse sundida inimesi elule, keelata surma ja mängida sedapidi jumalat; aga vastutuse teist poolt, selle pärandi passivat ei taha me vastu võtta. Ent on loodusseadus, et kui võtad endale õiguse, pead võtma ka kohustuse. Eutanaasia lootusetus olukorras inimestele peakski olema see kohustus, mis elustamisaparaatide leiutamisest alates on inimkonnal täitmata jäänud. Poolik jumalamängimine võib ennast ühel hetkel kurjasti kätte tasuda.

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s