Liiga suur ja kulukas elamispind muudab inimesed sõltuvaks


Ma tunnen paari-kolme üsna edukatel töökohtadel töötavat inimest, kes laenubuumi ajastul soetasid endale mitu miljonit krooni maksnud majad, mille laenumaksetega on nad seotud veel vähemalt 10-15 aastat. Oli neidki, kes omandasid laenu abil kortereid, aga korterid maksavad majadest reeglina vähem.

Olen suurematelt laenajatelt aastaid hiljem huvi pärast uurinud, kas uue elamise soetamine  ja taluvuse piire kompiva laenumakse võtmine on ennast nende meelest ära tasunud. Ja vastused on olnud üsna sarnased.

“Maja on ilus. Autoga saab linna ka. Lapsesõbralik ümbrus teeb head meelt… Aga tead, mul on hirm nahas selle laenu pärast. Ma ei saa isegi palgata puhkust ilma lisarabelemiseta võtta, kui midagi juhtuma peaks – kohe oleksid jamad pangaga. See laenumakse lausa aheldab mind töö külge!” vastas mulle täna Facebookis endine töökaaslane, kes oma perega kolis Tabasalu kanti kahekordsesse eramusse.

Küsisin, et miks ta väiksemasse elamisse tagasi ei koli. Selgus, et see oleks sotsiaalses plaanis väga hull samm. “Kui äripartnerid näevad, et ma vahetan elamise väiksema ja odavama vastu, siis nad arvavad, et mul on majanduslikud raskused. Mitmed inimesed, kellega koostööd teen, elavad mu naabruses ja me suhtleme. Ma tulen toime, aga minu soov on kohustuslike kulude pealt koomamale tõmmata,” sain vastuseks.

Ma natuke kahtlesin vestluse käigus, kas ikka olukord on nii hull. Äkki tuttav ise ei taha lihtsalt majast loobuda. “Maja on hetkel nagu kuldne  pask, mida ise enam ei taha, aga teised ära ka ei osta. Ma ei taha maja ära anda kõvasti alla selle väärtuse, seega pean seal edasi elama,” võttis tuttav olukorra kokku.

“Mu memm kasvatas kunagi lehmi maal ja ei saanud kuskile minna, sest lehmad vajasid lüpsmist, jootmist ja söötmist. Ma olen nagu kuradi lehmatalitaja. Töötan selleks, et maja ülal pidada,” jäi õhku rahulolematus.

Mul ei ole kahjuks õnne tunda ühtegi üdini rahulolevat laenu võtnud maja- ega korteriomanikku. Mida suurem on laen ja pikem periood, seda õnnetum on tihtipeale laenuvõtja. Õnn uuest majast või korterist on paljudel asendunud püsiva mure, tüdimuse ja pettumusega.

Mul õnneks miljonilaenu pole. Pole ka kahekordset eramut, pole maasturit, pole üldse autot, pole muruniisutuse süsteemi, pole suuri tarbimislaene ega lapse erakooli maksu. Kas ma olen õnnelikum? Ma ei tea. Aga vabam olen kindlasti!

8 responses to “Liiga suur ja kulukas elamispind muudab inimesed sõltuvaks

  1. maja nagu lehmapidamine😀
    Mõtlemapanev.
    Me ostsime vana koleda maja suure-suure aiaga 9 aastat tagasi, enne laenubuumi, kõvasti alla miljoni maksis. Raha oleme selle remontimisele jätkuvalt kulutanud ja kulutame veelgi aga laenumakse ei ole hullumeelne ja kahetsenud pole.
    Mõnus on aias tegutseda ja lapsed sõpradega mahuvad lahedasti möllama.

  2. Siis on laenumakse jõukohane. Paljudel minu tuttavatel on häda, et laenumakse on napilt makstav, ehk iga kuu pingutatakse.

  3. Mhmh, ma olen üks sellistest. Vastik on küll. Ja nagu su tuttav ütles – kinnisvara hinnad on all, see tähendab, et müüa & laen tagasi maksta ka ei saa, sest müügist saad vähem tagasi kui ise pangale võlgu oled.

    Hea aja rumalad otsused on iseendal kivina kaelas.

  4. Mitte keegi ei tea meist, mis juhtub meiega homme. Küll aga peaksime olema endale selgeks teinud ja teadma seda, et kõik võlad pärandame seadusjärgselt oma lastele.

  5. Minul on see kahekordne eramu ja ruumi on üleliia palju. Kunagi oli meid siin päris palju, aga lapsed on endale oma kodud muretsenud ja eraldi elama läinud. Laenu peal pole, pole kunagi olnudki, aga päris arvestatav summa läheb iga kuu maja peale. Muidugi ka kütet läheb päris palju, aga harjumuse jõud on nii suur, et kuidagi ei taha ühtegi sammu ette võtta, et ka väiksemat elamist vaadata. ikka lohutad ennast ja loodad, et äkki mõni laps kunagi tahab ja tuleb tagasi.

  6. Jah, üks suur väljakutse siin elus on elada vastavalt oma tegelikele vajadustele. Kurb, et enamik elab lähtuvalt teiste arvamusest (nagu sellestki loost välja tuli) ning enda soovid jäetakse kõrvale ja siis on elu üks suur pettumus. Elu õppetunnid.

  7. No ma võin küll öelda, et olen täiesti rahul oma koduga. Jah, mõni kuu läheb peaaegu viimane raha laenu tagasimakseks (iga kuu lõpus maksame). Aga mina ei suudaks elada kuskil korteriuberikus oma 3 üliaktiivse lapsega. Jah, küttepuud on kallid. Aga keskküte on vastikult kuiv ning kokkuvõttes ei tule odavam, isegi mitte meie pisikeses alevis. Jah, tööd on majaga (remont, juurde ehitused) ja aiaga nii palju, et tegelikult ei oleks aega hingegi tõmmata – ka töölt mitte, sest raha on vaja, et maja saaks selliseks nagu tahame + veel saun ehitada. Aga see kõik on seda väärt. Meil on OMA maja, OMA õu, kõik on OMA. Kõik, mida siin teeme jääb meile ning kunagi meie lastele/lastelastele ja see ongi kõige tähtsam. Me loome väärtust🙂

    Hundiulg, ma pole veel kuulnud, et Eestis oleks võlgade pärandamise probleemi. Enamasti maksavad laenuvõtjad ikka ise enne surma ära.

  8. On need laenud mis nad on aga ilma oleks ikkagi veel hullem. Ei kujutagi ette kuidas neid kortereid ja maju muidu üldse osta saaks.

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s