Teie lapsega juhtus koolis õnnetus…


Heliseb telefon.

“Ma olen kooli medõde. Teie lapsega juhtus koolis õnnetus. Ta kukkus ja tal on tugev peatrauma,” öeldakse torusse.
 
“Selge,” ütlen, kuigi olen uudisest tõsiselt häiritud.
 
“Ta on minu kabinetis. Te peaksite talle järgi tulema ja ta traumapunkti viima,” kuulen selgitust.

Helistan lapse isale, et äkki saaks autoabi. 15 minuti jooksul lubatakse autot. Kiirustan kooli. Tee peal teen ära mitu töökõnet ja lükkan edasi mitu kohtumist.

Medõe kabinet asub oraanži ukse taga. Avan ukse. Üleni kaame põnn lamab laual toetades pead külmale kompressile.

Õpetaja ja lapse sõber seletavad juhtunut. Mängiti kulli, üks lastest tõukas, minu laps kukkus, teine laps ei saanud pidama. Tulemuseks oli kaks hoopi kuklasse – üks hoop vastu lauda kukkumisest ja teine vastu põrandat prantsatamisest. Kukal on sinine ja muhk on pirakas.

Laps ei ole pahane. Keegi ei teinud talle meelega liiga.”Me mängisime,” ütleb ta väsinult.

Õde kontrollib, kas laps jäksab istuda. Ei jäksa. Istudes hakkab värv näost ära minema.

Toon põnni riided ja koolikoti õe kabinetti. Garderoobi jõudmiseks tuleb mul läbida karjuvate laste hiigelmass ehk vahetund. Ma ei mõista, mismoodi suudavad õpetajad selle lärmi ja rabelemise sees üldse normaalseks jääda…

Paneme riidesse ja katsume liikuda välisukse poole. Kutsun issi vastu, kes võtab tuikuva lapse sülle. Mina lähen kottide ja asjadega järgi.

“Mul on uni. Ja paha on ka,” ütleb laps autosse istudes. “Emme, ma olen kohutavalt väsinud.”

Jõuame laste traumapunkti. EMO võtab meid vastu vaikuse ja ravimilõhnaga. Õnneks pole pikka järjekorda. Peame ootama vaid selle patsiendi järgi, kes on kabinetis. Laps istub pingile ja laseb ennast hetk hiljem pikali. Õde juhatab meid kõrvatuppa ning palub lapsel voodile heita, et ta koridoris ei peaks lamama.

Peagi tuleb tohter. Teda me juba tunneme. Suvist käeluumurdu ravis sama arst.

Meile tuuakse ratastool ja mul palutakse laps viia teisele korrusele röntgenisse.

Ratastooli nähes poiss elavnes silmnähtavalt: “Emme, ma pole mitte kunagi saanud sedasi tooliga sõita!”

Kärutan ratastooli läbi esimese ja teise korruse. Liftis vaatame seinale kleebitud karu pilti. Koridor on täis ootavaid inimesi. Igal teisel täiskasvanul tundub olevat androidtelefon, mida närviliselt näpitakse.

“Las laps tuleb ise sisse,” ütleb arst ja lükkab ukse mul nina ees kinni. Ma tegelikult mõistan teda. Üleliigseid kiirgusdoose pole kellelgi vaja. “Mine istu sinna tooli peale,” kuulen veel läbi ukse.

Tagasi traumapunkti jõudes kohtame ema, kes on traumapunktis oma lapse ära kaotanud. Naine jättis lapse mängunurka mängima ja käis ise ära. Kas käis naine parkimas või vetsus, seda me teada ei saanudki. Tema last me ei mäletanud.

“Piltide järgi mõra või muud taolist ei ole. Aga peatrauma on alati ettearvamatu. Te peaksite nüüd last kaks päeva jälgima. Las ta magab ja puhkab. Telekat, arvutit ja raamatulugemist kaks päeva ei tee. Kooli enne esmaspäeva ei lähe. Kehalise vabastuse saab ka. Kui läheb hullemaks – hakkab oksele, kaotab teadvuse vms – siis tulete tagasi või kutsute kiirabi,” loeb tohter Andres meile sõnad peale.

Arsti kabinetist väljudes näeme taas last otsivat naist. Kõik, kellega ta räägib raputavad pead. Naine jääb meist maha rääkima registratuuri töäötajatega.

Tuleme koju. Laps võtab riidest lahti ja läheb otsejoones magama.

“Ma olen nii väsinud. Ma tahan ainult magada!” Ja minut hiljem ongi laps juba unemaal.

16 responses to “Teie lapsega juhtus koolis õnnetus…

  1. pöidlad pihku, et paranemine oleks kiire!

  2. Loodan südamest, et kõik saab korda ja ei jää mingeid tüsistusi.Paljulapselise emana olen isegi selliseid teekondi läbinud ja nii tuttav tunne tuli.

  3. ärge palun kiirustage, pigem hoia päev-kaks kauem kodus, eksole? ja head paranemist!

  4. Ma olen küll võõras…juhuslik lugeja…kuid loodan, et kõik läheb hästi.
    Ruth

  5. Ettevaatlik tasub selle taas jalule saamisega olla küll. Mina olen kunagi pubekana, kui kannatsin madala vererõhu hädasid, kukkunud kodus trepist, kuskilt poolelt teelt esimese ja teise korruse vahel, sest ma lihtsalt minestasin sinna ära. No ja eks ma kuidagi pea ees alla loksusin.

    Alguses ei olnudki nagu eriti paha olla ja loomulikult ei viitsinud üle paari päeva lamada. Ja oleks veel, et ainult kooli oleks läinud, ei, Tallinna tulin ka karedama. pärast päev otsa ringi traavimist sain alles korraliku oksehoo. Ja ikka nädala aega lamada.

  6. Mure on muidugi suur ja muretsema peab. Mäletan, et ühe pojaga oli mul seda muret sedavõrd sagedasti, et lõpuks lubasin teda välja mängima vaid kiivriga.

    Üks asi jäi mind Sinu jutus häirima. Medõde pidas vajalikuks lapse toimetamist traumapunkti, nii igaks juhuks. Ma arvan, et Sa oleksid telefonikõne saabudes märksa rahulikumaks jäänud (mina ise küll oleks samas situatsioonis närvis) kui Sulle oleks teatatud:
    “Tere, teie lapsega juhtus väike õnnetus. Midagi tõsist küll pole, kuid me oleme praegu lapsega juba traumapunktis, et kontrollida, kas kõik on korras. Kas te saaksite tulla…”

    Või seda on äkki liiga palju ja pretensioonikalt tahetud?

    • See traumapunkti viimise asi mind eilse olukorra juures häiriski. Et miks ei kutsutud kiirabi. Miks pidin mina nuputama, mismoodi saada transporti lapsele, kes jalgu alla ei võta.

  7. KAtrin, vanasti k2sti peatrauma (p6rutuse) korral ikka kaks n2dalat lamada v6i rahus olla, sest muidu v6ivat aastaid hiljem probleemid (peavalud) tulla. Aga pikka meelt Sulle nii v2ikse lapse lamamisrezhiimile sundimisel:) Ja loodan sydamest, et k6ik m66dub ilma t6sisemate probleemideta.

  8. Usun, et kaks päeva lamamist piisab kui laps ennast hästi tunneb. Aga see, et esmaspäeval kohe kooli, on ehk liiga kiire. Paar päeva võiks kodus ka tavalise reziimi juures hea olla ja õues jalutades proovida, kuidas tunne on. Sest kui siis kooli pea ringi käima hakkab, läheb ring jälle otsast peale käima. Ei saa ka aru, miks kiirabi ei kutsutud. Laps ju tõustes ei tahtnud hästi püsti püsida. Kui oleks midagi tõsisemat olnud, oleks see olnud mõtetu ajakulu. No loodame, et oli nii läbinägev õde!
    Edu teile kosumisel!

  9. Kiiret paranemist !

  10. Rassule head paranemist!! Tal on vist maakülgetõmbe jõuga omad arved klaarida!!!
    Kallid teile kõigile!

  11. Mina nikastasin kooliajal oma põlve. Traumapunktis seoti jalg elastikuga nii kõvasti kinni, et õhtul hakkas jalg siniseks tõmbuma, ja kästi järgmisel päeval kooli minna. Panime kodus ise sideme lõdvemaks ja järgmisel hommikul kooliteel … nikastasin uuesti põlve. Pärast seda ravisime pikalt ja korralikult, koolis ei käinud pikka aega. Soovin samuti rahulikku paranemist.

  12. Sattusin selle loo otsa alles nüüd…
    Loodan, et Su lapsega on kõik korras juba. Aga mul oma pojaga kogemus – käisime poes, mul oli veel paari asja vaja ning tema putkas rattaga ees minema. Kui koju jõudsin, teatas naabrimees, et saatis poisi kiirabiga haiglasse, oli rattaga lennanud… Õnneks tütar oli ka kaasa läinud. Mina muidugi kukkusin transporti jahtima, et ise ka järele minna, isa õnneks teisest linna otsast sai tulla. Haiglast poissi kätte ei saanud, jäeti jälgimisele, järgmisel päeval alles sai koju, siis nädal veel kodust režiimi. Asjast on möödas 20 aastat. Tollane peapõrutus (või selle järelmõjud) andis vabastuse kaitseväest ja kuigi praegu enam midagi tunda ei ole, tekivad ülepingest ikka peavalud….
    Seega jälgi last ja väiksemagi kahtluse korral lase kontrollida…

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s