REISIKIRI: Katarina ja L@ssie öiste matkade nädalavahetus (3. päev)


10.novembrist kuni 13.novembrini matkasime L@ssiega mööda Eestit. Esiti koos teiste keskkonnaajakirjanikega, hiljem omapäi. Nelja päevaga läbisin mina 558 kilomeetrit, L@ssie mõnevõrra vähem. Leidsime parajal hulgal geopeituse aardeid, olime 24 tundi öömajata, mediteerisime ja hääletasime… Teiste sõnadega: reis oli täis huvitavaid pöördeid ja harivaid ekskursioone. Lahe oli!

12.november 2011

Kapu külla Piibe maantee teeristile jõudmine oli meile L@ssiega kogu pika teekonna jooksul eesmärgiks, mis lõpuks ometi saavutatud sai. Ristmikule jõudes olime tüdinenud ja väsinud ning veendunud, et Holaööle meil enam asja pole.

Tiibeti tarkused Piibe maantee ääres

Istusime ristmikul asuvale liiklussaarele maha lootuses, et Piibe maantee on vähemalt suurem tee ja saame mõne auto peale. Meil polnud tegelikult vahet, kas Tallinna või Tartu suunas, aga tahtsime lihtsalt edasi saada.

Öö hakkas rõskeks muutuma, hingeaur oli juba hingates näha. Tundsin esimest korda pika matka jooksul, et jalad külmetavad. Mu matkasaapad olid märjaks saanud ja kuivi sokke ma kotist ei leidnud, kuigi olin kuni teeristini 100% veendunud, et võtsin need kaasa.

Kott oli tegelikult raske. Arvuti, suur fotokas, reisilt saadud raamatud, rahakott, laadijad, veepudel, varuriided – need kokku kaalusid päris palju. Jumal tänatud, et võtsin kaasa seljakoti, mitte üleõlakoti. Sellega oleksin paarikümne kilomeetri pikkuse matka järel kaelast kange olnud. Seljakott oli raskusest hoolimata mugav ja andis sooja.

L@ssie hakkas teepervel istudes arutama, et mis on parim sooja tekitamise viis, mida unisena kasutada. Magamajäämine ilmselgete miinuskraadidega ei tundunud hea idee olevat.

Ringikäimine oli valusate jalgade tõttu tüütu. Niisama istumine oli liiga külm. Kükitamine andis sooja, aga seda ei saanud lõputult teha. Jalalt jalale tammumine andis liiga vähe sooja. Harjutused olid virgutavad, aga tunde neid teha poleks viitsiunud.

Lõpuks leidsime lahenduse! Koogutamine, nagu Tiibeti mungad seda teevad, hoidis ärkvel ja andis väga palju sooja. See oli üllatav!

Mulle meenus History telekanalist nähtud film munkadest, kes külmas toas koogutades ja mediteerides oma kehadega märgasid linasid kuivatasid. Seda nähtust peeti filmis meditatsiooni imeks. “Säh sulle imet,” oli minu tõdemus.

24 minutit pärast meie ristmikule saabumist möödus esimene auto. Selle sündmuse puhul vaatasin mobiili pealt kella.😀 Kohe pärast esimest masinat tuli ka teine ja kolmas. Paraku liikusid autod sinna suunda, kust me just tulnud olime. Üks kastiauto isegi peatus ja pakkus küüti – kahjuks meile sobimatusse sihtkohta. Tartu-Tallinn suunal valitses tühjus, kui rekkasid mitte arvestada. Kihutavate hiigelautode peale me pimedas ei hääletada ei tihanud.

Kell üks öösel kustutati ristmikul enamus tulesid, mis tähendas, et olime edasi halvemini nähtavad.

Turvafirma auto oli esimese kolmveerandtunni jooksul ainus, mis Koeru suunas liikus. Oli üsna loogiline, et meid see auto peale ei võtnud.

Meile meenus, et olime seda autot juba enne näinud. Nimelt, Kapu külla jalutades möödusime majast, mille aias oli ketis parajalt närviline koer, kes karjus juba siis, kui olime kilomeeter eemal, kes läks pööraseks meie lähenemise peale ja kes haukus veel kaua pärast meid. Me olime sellest lõputust koerakisast nii tüdinenud, et umbes poole kilomeetri kaugusel majast (pärast majast möödumist) tegime nalja viluks hundi ulgumise häält… Ma tegelikult enam ei mäletagi, mis põhjusel me ulgumiseni jõudsime, aga ühel hetkel me igal juhul matkisime hunte. Assa mait, kus siis läks koer hulluks! Peremees pani selle peale naksti majas tule põlema ja umbes 10 minutit hiljem möödus meist seesama turvafirma auto.

Poole kahe paiku pakkus meile küüti Tartu poole (aga mitte Tartusse :D) suunduv rullnokkade seltskond. Mehepojad teatasid, et neil on pakkuda ühte kohta taha ja keskele… Meid oli kaks, seega loobusime. Pole vaja olla doktorikraadiga, et nende meeste valikutest ja soovidest aru saada.😀

Liikudes on võimalik isegi und näha

Umbes kella kahe ajal öösel lõime käega ja otsustasime minna kohalikku bussipetusesse varju. Üsna kiiresti saime aru, et seal oli märkimisväärselt soojem, kui teepervel tuule käes seista või istuda.

Kell kaks öösel tundus tuttavatele helistamine kohatu! Seega püüdsime oma elu hommikuni võimalikult mugavaks teha.

Leidsin oma kotist puuvillase pluusi, mässisin selle ümber jalgade ja nii oli veelgi parem. Kiitsin ennast, sest õnneks olin siiski kindad ja mütsi kaasa võtnud. Ma ei ole tavaliselt eriline mütsisõber ja minu puhul oleks olnud tegelikult loogilisem, et väljun kodust palja peaga. Seekord eelistasin soojemat riietust, mis oli ainuõige otsus.

“Oleks vaid jalad ka kuivad,” ohkasin. Selle peale leidis L@ssie mulle villased sokid. Kirusin ennast, et polnud varem piisavalt kõvasti hädaldanud. Kuivad jalad oli kui sammuke paradiisi suunas.

Kella poole kolmest alates ma vestlust enam üleval hoida ei suutnud – tukkusin tunde mõne minuti kaupa. Kusjuures koogutamise liigutus sai nii keha sisse, et osaliselt jätkasin koogutamist ka tukkudes. Mõtlesin, et Tiibeti mungad oskavad seda kindlasti minust paremini. Äkki see ongi üks viisidest, mismoodi nad oma koobastes poolalasti mediteerides ellu jäävad.

Kui ma liiga sügavalt tukkuma jäin, siis müksas L@ssie mind ärkvele…😀 Mitu kehvasti magatud ööd andsid tunda!

Kella viie ajal hommikul süüdati ristmikul tuled. Kella poole kuue ajal  olime värskemad, puhanumad ja jalad enam ei valutanud. Otsustasime uuesti hääletama minna. Seekord ma tee äärde maha ei istunud, vaid otsustasin seista. Päris mitu korda juhtus, et jäin püstijalu tukkuma ning ärkasin selle peale, et põlved läksid nõrgaks. Pärast väikest kükki sai edasi seistud. Pikali tukkudes siiski ei kukkunud, aga unekilde nägin küll.😀

Tee Vägevale  sai läbitud koos tõusva päikesega

6:15 võttis meid auto peale vanem meesterahvas, kes viis meid 10-12 kilomeetrit edasi Vägeva suunas. Astusime autost välja ja lugesime sildilt, et Vägevale on 6,6km. Me olime 24 tunni jooksul jala läbinud juba 26,7km, seega mõned kilomeetrid lisaks ei tundunud enam pärast magamist märkimisväärse pingutusena.

Kõndisime ja rääkisime. Rääkisime ja kõndisime. Vaatasime üha heledamaks muutuvat taevast.

Eesti peaks olema üks suur Tallinn – tekkis meil ühel hetkel jabur idee. Ma tegelikult enam ei mäletagi, mida täpselt me sinna utoopilisse mõttesse kokku mõtlesime, aga see aitas aega veeta ja pakkus võimalust nalja teha. Nali aitas edasi paremini kui asfaldi vahtimine.

Nii see Jõgeva maakond tuli...

Nii see Jõgeva maakond tuli...

Ühel hetkel ületasime Jõgeva maakonna ja Jõgeva valla piiri. See tähendas enamat kui pelgalt nimetuse muutumist. Muutus ka tee. Tee läks kitsamaks, jooned kadusid jne. Me jõudsime justkui vanemasse Eestisse.

Jõgeva vald asub Jõgeva maakonna põhja- ja keskosas, paiknedes rõngasvallana ümber Jõgeva linna. Valla praegused piirid kujunesid välja 1979 aastal. Jõgeva vald on oma pindalaga 458 km2 Jõgeva maakonna suurim omavalitsusüksus ja elanike arvult maakonnas teisel kohal Jõgeva linna järel. Tähtsamatest ühendusteedest läbivad valda Piibe maantee, Põltsamaa-Mustvee maantee ning Tallinn-Tapa-Tartu raudteeliin. Praeguse Jõgeva valla territooriumil on 41 asustusüksust, millest suurimad on Jõgeva, Siimusti, Laiuse ja Kuremaa alevikud ning Vaimastvere küla. Eelkõige on vallale iseloomulik kaunis Vooremaa maastik, mida läbib Pedja jõgi, aga samuti Endla looduskaitseala oma puutumatu loodusega, Põhjasõjast pärinevad Laiuse lossivaremed, Siimusti keraamikatehas, Kuremaa loss ning Jõgeva mõisas asuv Sordiaretuse Instituut.
ALLIKAS: jogevavv.kovtp.ee
Algas justkui vaesem Eesti...

Algas justkui vaesem Eesti...

Seal see lõpuks oli – Vägeva koos oma rongipeatusega. Jaamale lähenedes nägin sinist välikäimlat ja rõõmustasin, et näed, vähemalt inimeste mugavuse peale on siin asulas mõeldud. Aga tutkit! Pissida võis välikäimla kõrvale, aga mitte sinna sisse. Sinisel plastmajakesel oli suur tabalukk ees!  Vandusin. Esimest korda nende päevade jooksul ma vandusin kohe kõva häälega…

Vägeva on taandarenev küla Jõgeva valla põhjapiiril. Kunagi tõid siia elu raudteejaam ja meierei. Nüüd pole peale majadekobara, vaevuhingitseva poe ja raamatukogu midagi. Vägevalt algab Jõgeva maakond, algab Jõgeva vald. Siitsamast, kunagiselt Põhja-Tartumaalt on üles kirjutatud väga palju muistendeid Kalevipojast.
ALLIKAS: jogevavv.kovtp.ee

Rong suigutas unele

Õnneks tuli rong peaaegu kohe. Soe vagun, pehme iste, rütmiline kiikumine, mootori surin – ideaalne unerohu retsept pärast matka.😀

Tartus lipsasime keldripoest läbi, ostsime süsivesikuterikkaid oste, sõime natuke ja veetsime ülejäänud päeva peamiselt puhates.

Kõik inimesed, kes kurdavad, et nad ei saa magada, peaksid sedasi matkama. Liikumine lahendab kõik unehädad! Tehke proovi!

Raskustest hoolimata olime reisiga rahul.

______________________________________________

5 responses to “REISIKIRI: Katarina ja L@ssie öiste matkade nädalavahetus (3. päev)

  1. Pingback: REISIKIRI: Katarina ja L@ssie öiste matkade nädalavahetus (2. päev) | KATARINA MÕTTEKODU

  2. Pingback: REISIKIRI: Katarina ja L@ssie öiste matkade nädalavahetus (1. päev) | KATARINA MÕTTEKODU

  3. Pingback: 558 kilomeetrit Eestimaad | KATARINA MÕTTEKODU

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s