REISIKIRI: Katarina ja L@ssie öiste matkade nädalavahetus (2. päev)


10.novembrist kuni 13.novembrini matkasime L@ssiega mööda Eestit. Esiti koos teiste keskkonnaajakirjanikega, hiljem omapäi. Nelja päevaga läbisin mina 558 kilomeetrit, L@ssie mõnevõrra vähem. Leidsime parajal hulgal geopeituse aardeid, olime 24 tundi öömajata, mediteerisime ja hääletasime… Teiste sõnadega: reis oli täis huvitavaid pöördeid ja harivaid ekskursioone. Lahe oli!

11. november – reede

Pärast neljapäevaõhtust matka saabus reedene hommik liigagi vara. Olin mobiiltelefoni äratuse pannud häälitsema kella seitsmeks, et saaksin oma meilid enne hommikusööki üle vaadata, aga meilideni ma ei jõudnudki. Olin sujuvalt telefoni padja alla lükanud ning äratuse välja lülitanud.

Silmad avasin vaevaliselt alles veerand üheksa paiku, mis tähendas, et hommikusöök oli juba veerand tundi tagasi alanud. Pakkisin kiiruga koti, pesin hambad ja suundusin sööma.

Reisikaaslased tundsid huvi, kuidas meie öine matk möödus. Olime “hullude” staatuseks valmis, aga üllatuseks leidus neidki ajakirjanikke, kes oleksid heal meelel meie kõndimisüritusel kaasa löönud.

Estonian Cell annab Haavapuitmassile uue otstarbe

Pärast hommikusööki võtsime suuna Kunda linna. Plaan oli esimesena külastada Estonian Cell tehast, mis tegeleb haavapuitmassi töötlemisega, et sellest saaks hiljem teha erinevaid paberitooteid.

Pean tunnistama, et Estonian Cell ettevõttena on minu jaoks üsna võõras teema. Ma olen sellest 100% ekspordiks haavapuitmassi tootvast ettevõttest küll kuulnud, aga pole selle tegemistesse kordagi süvenenud.

Tehases võttis meid vastu kohalik kvaliteedi- ja keskkonnajuht Kersti Lužkov, kes rääkis haavapuidumassi töötlemise etappidest ja tootmise keskkonnamõjust. Kogu protsess on väga kemikaaliderikas ja energiamahukas, mis ei kõlanud just hästi. Samas investeerib tehas kõvasti veepuhastusse ja keskkonnanormide täitmisse.

Estonian Cell

Estonian Cell

Estonian Cell

Estonian Cell

Oma arvamuse välja ütlemiseks tean ma selle tootmise kohta veel liiga vähe. Saime ringi vaadata ka tehase sees, kuid kahjuks ei tohtinud tootmisruumides pildistada.

Mäletan, et mõtlesin keskkonnajuhi peetud ettekande ajal palju vetsupaberi tootmise peale. Nimelt saab tollest hakkpuidust teha ka valget ja pehmet tualetpaberit, mis on minu meelest meeletu raiskamine. Paber, mille eesmärk on puhastada inimese tagumikku, võib olla (siinkohal tahaks tegelikult rasvaste ja suurte tähtedega kirjutada sõnad “PEAB OLEMA“) tehtud ka taaskasutatud paberist. Iga vähegi keskkonda hoidev inimene jätab puidust tehtud vetsupaberi ostmata…

AS Estonian Cell on Kundas asuv haavapuitmassi tehas, mis alustas tootmist 2006. aasta aprillis. Täiesti uue tehase rajamisinvesteeringu maht on 2,4 miljardit Eesti krooni ja on seega suuruselt teine välisinvesteering Eesti tööstusesse… Meie puitmassitehas tarbib umbes 380 tuh m³ haava paberipuitu aastas. Oluline on, et Kunda haava puitmassi tehase tehnoloogia võimaldab kasutada ka madalama kvaliteediga puitu – mõningane värvimuutus ja südamikumädanik on lubatavad. Tehases suudab käsitleda nii peenmaterjali kui jämesortimente (6-60 cm). Võrreldes saematerjalina kasutatava kõrgekvaliteedilise puiduga loob puitmassi tootmine soodsad eeldused seni vähemväärtuslikuks peetud madalamakvaliteedilise haavapuidu kasutuselevõtuks.
ALLIKAS: Estonian Cell

Kunda avastab taas värve

Käisin viimati Kundas kas 1993. või 1994. aastal, kui linn oli veel mattunud halli tsemenditolmu sisse ja inimesed süüdistasid tsemenditehast kõikides tervise- ja keskkonnahädades.

Mäletasin linna kohta, et tsemenditehase vastas asus aed, kus kasvasid õunapuud. Puud meenutasid justkui kaadrit nõiafilmist, olles kaetud halli tolmuga. Aastate tagune Kunda oli kui ehmatus, sest linn oli üleni hall – sõna otses mõttes otsast-otsani kivi värvi.

2011. aasta sügisene Kunda oli hoopis uus linn: muru oli roheline ja õhk oli hingatav. Leidsin  üles ka need õunapuud, mida olin aastate eest uurinud. Puud olid endiselt hallikad, aga lenduv tolmukiht oli okstelt kadunud.

Kui võrrelda puid Kundas ja väljaspool Kundat, siis on olemas selge erinevus: kuigi tsementi õhus enam nii palju ei lenda, on puud vanadest aegadest tingituna endiselt tavatut tooni koorega.

Samas ei ole Kunda sugugi kole linn – pigem on tegemist huvitava paigaga. See on industriaalpiirkond, kus oleks fotograafina palju põnevat teha. Mul tekkis kindel soov Kundasse tagasi minna ja pildistada üles need hallid majad, hallid puud, varemed, pikad torud, teeaugud, korstnad ja inimesed.

Võib-olla lähen Kundasse uuesti kevadel, kui muru tärkab ja lehed on veel suhkrused. Kontrast, mida fotodele jäädvustada, oleks võimas.🙂

Kunda ei ole enam nii hall!

Kunda ei ole enam nii hall!

Kohanimi Kunda on esmakordselt kirjas Taani hindamisraamatus küla nimena, hiljem on teada sellenimeline vasalli elupaik. 1443. aastast on esimesed kirjalikud teated Kunda mõisast. Kunda küla asub praegu mõisast kirdes. Mõisa rohuaia nurgast sealselt põllult on leitud muinasasula jälgi. Võib oletada, et seal oli 13. sajandil Kunda küla. Kunda ehk Sämi jõgi sai oma praeguse vägevuse XVIII sajandil. Kunda jõe suudme lähedale ehitas Kunda parun Schwengelm 1805. aastal sadama Port-Kunda. 1870. aastal asutas Kunda mõisa omanik John Carl Girard de Soucanton Kunda jõe kõrgele kaldale tsemendivabriku, mis sai nimeks Port-Kunda. Vabriku juurde tekkinud asula sai nimeks Kunda.
ALLIKAS: www.kunda.ee

Kunda Nordic Tsemenditehas on ajale jalgu jäämas

Pärast Estonian Cell tehase külastamist suundusime Kunda kurikuulsasse tsemenditehasesse, mille kohta hommikusöögilauas ütlesid nii mõnedki ajakirjanikud, et just selle ekskursiooni nimel soovitigi koolitusel osaleda.

Tsemenditehas võttis meid vastu ajaloohõngulise ilmega, mille kõrval Estonian Cell tundus vägagi steriilse paigana. Oli kohe näha, et tsemenditehas on aastakümnete vanune.

Kurikuulus tsemenditehas

Kurikuulus tsemenditehas

Tehas on ajale jalgu jäämas

Tehas on ajale jalgu jäämas

Kunda Nordic Tsemendi haldusdirektor Arvo Vainlo rääkis tsemenditehase tööst ja sellest, kuidas neil on korraldatud välisõhu seire ja mida on võetud ette Kunda välisõhu kvaliteedi parandamiseks. Vainlo tõdes siiralt, et pole mõtet eitada 1961. aastal ehitatud tehase ajale peatset jalgujäämist. Vaja oleks uut tehast, mis säästaks keskkonda oluliselt enam ning muudaks tootmise tõhusamaks.

Ajakirjanikud ekskursioonil ;)

Ajakirjanikud ekskursioonil😉

Ikkagi tolmune!

Ikkagi tolmune!

Ajakirjanikud lubati lahkelt ka tehase tootmisruumidesse ning pildistamine ei olnud keelatud. Tundus, et tsemenditehas oli palju avatuma õhkkonnaga paik.

Toruderägastik

Toruderägastik

Tsemendi sünd

Tsemendi sünd

Reisil osalejatel õnnestus näha ka kurikuulsat jäätmekütuse ladu. Tsemenditehas sattus sel suvel korduvalt meedia huviorbiiti just tänu jäätmekütuse põlengutele. Põlengute täpsemaid põhjuseid alles uuritakse, seega me täpsemaid vastuseid sel korral ei saanud.

Jäätmekütusehoidla

Jäätmekütusehoidla

Jäätmekütus

Jäätmekütus

AS Kunda Nordic Tsement kuulub rahvusvahelise Heidelberg Cement Groupi koosseisu. AS Kunda Nordic Tsement toodab ehitustsemente ja lubjakivikillustikku ning pakub sadamateenuseid. Uue ettevõtte loomisest saadik on prioriteediks olnud keskkonnakaitse. Aastaks 1997 sai Kunda tolmupriiks.
ALLIKAS: www.kunda.ee

Rakvere meenutas kohati Potjomkini küla

Pärast Kunda tsemendivabriku külastamist lahkusime L@ssiega Tallinna poole suunduvate ajakirjanike seltskonnast ning suundusime Rakverre, et tegeleda sealsete geopeitustega ja minna edasi Koeru suunas. Meil oli kindel plaan jõuda õhtuks Koeru Holaööle.

Minu jaoks oli Rakvere geopeituste koha pealt täiesti avastamata kants. Avastamata paik on see linn ka muus mõttes. Olen Rakveres käinud alati halbade põhjustega. Korra tõi kiirabi meid lapsega Rakvere haiglasse ja paar korda käisin vanaema haigemajas vaatamas.

Sel korral oli aega linna teise pilguga vaadata. Rakvere ei ole mulle kunagi eriti eriti sümpatiteerinud. Ma ei saa öelda, et see linn oleks kole, aga ma ei tunne selle kohaga mitte mingit sidet. Siinkohal vabandan kõigi rakverelaste ees!🙂

Mööda linnatänavaid jalutades märkasin veidrat majade renoveerimise taktikat. Nimelt oli vägagi paljudel majadel kenaks tehtud vaid esifassaad. Vägisi ronis mõtetesse võrdlus kurikuulsate Potjomkini küladega. Samuti leidsime majasid, millel oli ära värvitud näiteks ainult osa esifassaadi (ilmselt ei suudetud naabritega värvimise osas kokku leppida) või mille iga sein oli ise värvi ja kuulus erinevasse värvimise ajajärku. Ma tean, et selliseid majasid on teisteski linnades, aga Rakveres oli neid piisavalt palju, et linna kehvasti tundvale inimesele silma jääda.

Rakveres külastasime kolme erinevat monumenti: kaks neist asusid Rakvere kirikuaed-kalmistul (400 aastat Rakvere hariduselu ja kiriku kalmistu) ja kolmas Saksa sõjaväekalmistul. Pean tunnistama, et sõjaväekalmistu park mulle meeldis. See oli Rakvere reisi lahedaim elamus.🙂

Rakvere Kirikuaed-kalmistu

Rakvere Kirikuaed-kalmistu

Rakverest lahkudes sain kätte ka oma esimese Rakvere geoaarde, mis oli peidetud kohaliku veetorni lähedusse. Rakverest Väike-Maarjasse saime täna autojuhile, kes meid peale võttis.

Vanimad jäljed Rakvere linna asustusest on pärit praeguselt Teatrimäelt, kus vanim inimtekkeline kultuurkiht on dateeritud 3.-5. sajandisse. Ilmselt selle asula kaitseks rajati Vallimäele, praeguse kivilinnuse kohale puitlinnus. Selle, kahekordse palktaraga linnuse vanim seniteadaolev dateering kuulub 5.-6. sajandisse. Muinasja lõpu, 12. – 13. sajandi linnuse ehitisest andmed pea puuduvad, kuna kivilinnuse ehitamisega on kultuurkiht hävinud. Ilmselt piirdusid kaitseehitised vaid palktaraga kuna kõrge ja algselt eraldiseisev küngas pakkus juba looduslikult väga häid kaitsevõimalusi. 1220. aasta paiku läks linnus tõenäoliselt ilma lahinguta taanlaste valdusesse, kelle valitsuse all hakati rajama esimesi kivihooneid ja ümbritsema linnust kivimüüriga. Esimest korda mainitakse asulat Tarvanpea nime aastal 1226 Läti Henriku kroonikas, taanlaste uut tugikohta nimetatakse Wesenberghiks aastal 1252. Nimetust Rakvere seostatakse Rägaverega (1268 Rakovor Novgorodi ürikutes).
ALLIKAS: rakvere.kovtp.ee

Väike-Maarja kihas elust

Kui Rakveres olime L@ssiega arutanud inimeste kummaliste maitse-eelistuste ja rahva vähesuse ning võsa rohkuse üle, siis Väike-Maarja üllatas oma sagimisega. Liiklus oli tihe, inimesed olid tänavatel, tänavavalgustus oli piisav. Väike-Maarja tundus suurema asulana kui Rakvere, kuigi see pole nii. Lihtsalt see sagimine ja elu andsid paigale vitaalsuse.

Ma pean Väike-Maarjasse kunagi tagasi minema ja külastama sealset surnuaeda. Paljud mu sugulased on sinna maetud, k.a. mu vaarema. Mööda Väike-Maarjat liikudes vaatasin vanemaid maju ja lasin fantaasial lennat. Ma tean, et mu vaarema pidas koos oma teise mehega Väike-Maarjas poodi, aga kus täpsemalt ja millist poodi, seda ma ei tea.

14. saj moodustati Väike-Maarja kirikukihelkond ja ehitati kirik. 1499. aastal on Väike-Maarja kiriku juures mainitud väikest Kassisaba asulat (Katysap, Katesap). Pole teada, kas sellest Vene-Liivi sõja lõpuks midagi säilis, kuid Põhjasõja käigus tuhastati kõik. C. Kelchi kroonikas on öeldud, et juba esimeste sõjaaastate järel polnud Viru-Jaagupi ja Tapa vahel enam ühtki peavarju pakkuvat hoonet. Elu kiriku juures taastus pärast Põhjasõda väga visalt. Pastoraat valmis alles 1750. a Veel sajand hiljemgi seisid Väike-Maarjas ainult kirikumõisa hooned, köstri talu, Kaarma ja Ärina kõrts ning paar sauna. Ehitustegevus algas 1860. aastal ja jätkus sajandivahetuseni. Pärast maareformi 1920-ndatel aastatel algas uuesti Väike-Maarja hoonestamine. 29. juulil 1941. aastal süütasid kohalikud kommunistid ja punaväelased Väike-Maarja. Tules hävis 20 hoonet. Pärast sõda ehitati ärapõlenud hoonete asemele uued kivimajad, nende hulgas tollane Väike-Maarja rajooni administratiivhoone (praegu vallamaja) ja kaubamaja. 1974. a valmis haigla (praegu hoolekande- ja tervisekeskus), 1976. aastal uus keskkoolihoone (gümnaasium), 1990. aastal Väike-Maarja kolhoosi keskusehoone, kus praegu asub õppekeskus.
ALLIKAS: www.v-maarja.ee

Kiltsi mõjus mahajäätuna

Väike-Maarjast suundusime jala Kiltsisse. Kuna õues oli juba pime ja jalakäijatele mõeldud tee oli sõiduteest eemal, siis me ei hääletanud. Plaanisime enne Kiltsi raudteejaama jõudmist võtta Kiltsi mõisast geopeituse aarde.

Aarde saime kätte, aga tegemist on öiseks otsimiseks täiesti sobimatu paigaga. Aare on peidetud varisemisohtlikkuse paika. Minul “õnnestus” seinast pudeneva kiviga üsna õnnelikult pihta saada ja pääseda kõigest haavaga jala peal…  Hea, et vastu pead ei saanud!😦

Kui õues oleks sama kirgas täiskuu olnud nagu õhtu varem, siis ehk oleks ka aarde otsimine kergemini läinud.

Kiltsi mõisa on esmakordselt mainitud 1466. aastal. Ilmselt 14. või 15. sajandil rajati mõisa Kiltsi vasallilinnus, mis Liivi sõjas purustati. Keskajal kuulus Kiltsi Gilsenitele, kelle nimest pärineb ka saksakeelne rööpnimi Gilsenhof. 17. sajandil oli Kiltsi Asserienide valduses, seejärel kuulus mõis Uexküllide, Zoegede, Mannteuffelite ja Rosenite perekonnale. 1784. aastal omandas Kiltsi mõisa major Hermann Johann von Benckendorff, kes rajas linnusemüüridele ka uue mõisa peahoone. 1816–1846 kuulus mõis meresõitjale ja õpetlasele Adam Johann von Krusensternile, kes suri Kiltsis 1846. aastal. Krusensternidele kuulus mõis 20. sajandi alguseni. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Alfred von Uexküll-Gyldenband. Keskajal asus mõisas väike Kiltsi vasallilinnus, mis hävis Liivi sõjas. 1790. aastatel rajati linnuse varemetele varaklassitsistlikus stiilis härrastemaja. Linnusele viitavat raskepärast arhitektuuri leevendavad kaks poolkaarekujulist tiibhoonet. Mõisahoone frontooni kaunistab Benckendorffide ja Brevernide suguvõsavapp. 1920. aastast alates asub lossis kool.
ALLIKAS: Wikipedia

Arvasime L@ssiega mõlemad naiivselt, et pole hullu, käime Kiltsi mõisas ära ja siis hääletame raudteejaamast Koeru suunas edasi, aga selgus, et Kiltsi kandi inimesed on parajad ülbikud. Pigem pannakse gaasi juurde ja pimestatakse lampidega sulle näkku, kui peale võetakse. Asi ei olnud selles, et me poleks nähtavad olnud. Olime helkurite ja lambiga vägagi korralikult varustatud. Pole mujal sellist suhtumist eriti kohanud…

Kuna liiklus Kiltsis oli vaikne, otsustasime jala edasi liikuda. Tundus, et kogu Eesti vaatas jalgpalli, sest peaaegu iga akna taga, millest möödusime sinetas telekas.

Nende väheste autode hulgas, mida me nägime, oli kahtlaselt palju ühest teeservast teise vonklevaid masinaid. Joomarlus rokkis sajaga! Tüüpiline vonkleja oli kui Eesti telekanalite huumoriklassika: blond tips kõrval istumas ja noor nolk rooli taga… Liikluspolitseid oleks sinna tarvis olnud!

Esimesed väsimuse märgid tekkisidki mõisa jõudes. Vähemalt mina tundsin, et nüüd on jalutamisest juba küllalt. Oma mõtetes istusin juba sooja auto peale ja vurasin Koeru suunas. Paraku nii ei läinud. Kõmpisime veel mitu tundi.

Umbes kella poole üheks öösel jõudsime Kapu külla, mis asus kõigest kahe kilomeetri kaugusel Koerust. Need kaks kilomeetrit poleks enam midagi olnud arvestades, kui palju me juba käinud olime (Väike-Maarjast Kiltsi mõisa 8,4km -> sealt edasi  Kapu külla 18,3km), aga meis oli tekkinud viha – trots nõmedate autojuhtide, valede otsuste ja Holaöö enda suhtes. Seega me Koerusse enam edasi ei läinud.

…. Kuhu me siis läksime, sellest juba järgmises loos🙂 .

Kapu on küla Järva maakonnas Koeru vallas. Külas on asunud Kapu mõis. Esmamainimine 1253. aastal (Kappeliz). 17. sajandil rajati siia mõis (Kappo). Kapu küla asub Tallinna–Tartu (Piibe) maantee ääres.
Allikas: Wikipedia

______________________________________________

7 responses to “REISIKIRI: Katarina ja L@ssie öiste matkade nädalavahetus (2. päev)

  1. (siinkohal tahaks tegelikult rasvaste ja suurte tähtedega kirjutada sõnad “PEAB OLEMA“) tehtud ka taaskasutatud paberist.”
    ——–
    Kusjuures, nii palju, kui ma olen aru saanud, siis ei pruugi see sugugi nii hea mõte olla, taaskasutatud paberi sisse läheb ka trükivärv ja mürgised kemikaalid nö paberi eelnevast elust, mis ei oleks sellise paberi kasutajale sugugi mitte tervisesõbralikud, nii et koheselt puidust valmistatud paberiga pühkimine peaks ikka ohutum küll olema ja asi nende puudega ikka nii hull meil pole, tegu on suhteliselt kiiresti taastuva loodusressursiga ja paberi ümbertöötlemine on ju ka enrgiamahukas ettevõtmine ilmselt.
    Jõulukuusena on ka parem ja loodussäästlikum kasutada päris puud, mitte kunstkuuske, mille tootmiseks on palju enam loodusressursse ära kulutatud ja ka loodust reostatud.

  2. Uue paberi tegemine vajab puid, kemikaale, vett, mida ei pruugita 100% kemikaalidest puhtaks saada, kulutab CO2 jne

    Kui otsid puhast lahendust, siis on mõtet ennast hoopis veega pesta.

  3. Pingback: REISIKIRI: Katarina ja L@ssie öiste matkade nädalavahetus (1. päev) | KATARINA MÕTTEKODU

  4. Pingback: REISIKIRI: Katarina ja L@ssie öiste matkade nädalavahetus (3. päev) | KATARINA MÕTTEKODU

  5. Pingback: 558 kilomeetrit Eestimaad | KATARINA MÕTTEKODU

  6. Sattusin siia vastu ööd ja nüüd ei saa kuidagi arvutit kinni, nii huvitav ja hariv lugemine!

    Kunda muljed mõtlemapanevad, aga eelkõige tänan mu sünnikohta, Väike – Maarjat, märkamast.
    Pole ime, et te seal kandis auto peale ei saanud. Rullnoklus vohab nagu Rakvere raibe.
    Kuigi me ei tunne tahaksin öelda, et
    kahju, et just reedel Kiltsis peitust mängisite, laupäeval pidasime mõisas lapselapse varrusid., oleks saanud jalad sooja😀

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s