REISIKIRI: Katarina ja L@ssie öiste matkade nädalavahetus (1. päev)


10.novembrist kuni 13.novembrini matkasime L@ssiega mööda Eestit. Esiti koos teiste keskkonnaajakirjanikega, hiljem omapäi. Nelja päevaga läbisin mina 558 kilomeetrit, L@ssie mõnevõrra vähem. Leidsime parajal hulgal geopeituse aardeid, olime 24 tundi öömajata, mediteerisime ja hääletasime… Teiste sõnadega: reis oli täis huvitavaid pöördeid ja harivaid ekskursioone. Lahe oli!

10. NOVEMBER – NELJAPÄEV

 10. novembri hommikul kogunes seltskond ajakirjanikke Tallinnas Keskkonnauuringute Keskuses, et veeta taas kaks harivat päeva ajakirjanikele suunatud keskkonnakoolis. Seekordse teemana oli välja kuulutatud õhk ja õhureostus. Bioneeri kirjutajaid esindasime meie L@ssiega.  Ajakirjanikke oli terve bussitäis ja paljudega neist olime me mõlemad eelnevalt juba tuttavad.
 

Keskkonnauuringute Keskus rõhub täpsusele

Pärast toekat hommikueinet saime Erik Teinemaa käest Keskkonnauuringute Keskuses teada, kui raskelt tulevad näiteks tolli jaoks mõeldud laboritulemused. Iga pisemgi liigutus on vaja dokumenteerida ja olla kindel oma tegutsemise õigsuses. Kõik tulemused peavad ju kohtulegi sobima.
Palju proove :)
Palju proove🙂
Kallid masinad
Kallid masinad
Tõdesin, et minul laboriinimese kannatlikkust pole. Terved päevad katseklaaside ning masinate taga veeta oleks tõeline piin, eriti minusugusele rutiinivihkajale😀 .
Kellele mida?
Kellele mida?
Ajakirjanikud laborit uudistamas :)
Ajakirjanikud laborit uudistamas🙂
Saime piiluda ka lõhnalaborisse, kus näidati haisutuvastamise masinat ehk olfaktomeetrit. Pidime kasutama oma fantaasiat ja kujutama ette, mil viisil plastiktorbikutes haisupiirkondadest õhk kohale tuuakse ja seejärel seda testitakse.
Kui miski haiseb :)
Kui miski haiseb🙂
Kuidas püüda lõhna?
Kuidas püüda lõhna?
Uhkusega näidati meile liikuvat välilaborit, mille kohta osati pajatada nii mõnigi põnev seik. Nimelt on välilaborit kimbutanud nii vargad kui ka kättemaksuhimulised isikud…
Tark masin :)
Tark masin🙂
Piilume sisse...
Piilume sisse…
Eesti Keskkonnauuringute Keskus (EKUK) on Eesti juhtiv keemiliste ja füüsikaliste laboriuuringutega tegelev ettevõte, mis teeb füüsikalisi ja keemilisi laborianalüüse ning geotehnilisi uuringuid. Kesklabori klientideks on eraettevõtted, üksikisikud ning erinevad riiklikud institutsioonid. Keskkonnauuringute Keskus on vastavate riiklike institutsioonide poolt määratud toidu- ja kütuseanalüüside volitatud laboriks ning reo- ja heitvee referentlaboriks. EKUK pakub väga laias valikus keemilisi ja füüsikalisi analüüse ning seotud teenuseid.
ALLIKAS: www.klab.ee

Muuga sadam otsib vaiksemaid lahendusi

Laborite steriilsest ja ülikallist maailmast suundusime mürakuningriiki ehk Muuga sadamasse. 
 
Enne sadama majja sisenemist kuulsime ka spontaanselt tekkinud nalja: “Tulevad rikkad Lähis-Ida investorid ja vaatavad, et oh mis kena investeerimisvõimalus. Lähevad siis viimast allkirja andma ja näevad igal pool silte “Sadam” ja “Sadam”. Võid kolm korda arvata, mitu allkirja nad lepingule andsid?”
Muuga sadama majas oli remont
Muuga sadama majas oli remont
Muuga sadam oma ilus ja valus
Muuga sadam oma ilus ja valus
Tegelikult rääkisid aga sadama esindajad oma muredest. Näiteks sellest, et inimesed protsestivad müra pärast. Minu meelest on üsna loogiline, et sadam müriseb. Kui ehitada maja sadama vahetusse lähedusse, siis peab inimene, kas müraga leppima või maja maha müüma ning iseenda peakolu sisu siunama.  Nuriseda saavad vast ainult need, kes olid kohal juba enne sadamat.
 
Probleemi mitmetahulisuse näiteks toodi, et kui sadam ehitab 4-meetrise aia elamurajoonile mürakaitseks ette, siis on merevaade kadunud ning uus nurin lahti.
 
Mulle esmapilgul tundub, et kui kedagi üldse süüdistada, siis vast ainult kinnisvaraarendajaid, kes heausklikke inimesi vana suvilarajooni mainega ja merevaatega maju on ostma meelitanud.
 
Muuga sadama esindajad rääkisid ka olukorrast seoses laevadel tekkivate jäätmete ja musta veega. Tutvustati ka lõhnaprobleeme ning sadama mõju mereelustikule.
 
Samas jättis Muuga sadam kõrgest majast vaadates väga rahuliku mulje, nagu L@ssiegi oma postituses mainis.
Muuga sadam
Muuga sadam
Muuga sadam sügise kullas
Muuga sadam sügise kullas
1982. aastal 4. märtsil pandi põhjakivi rajatavale sadamale Muuga lahe soisel kõrkjassekasvanud lõunarannal. Uus sadam Tallinna lähistel, oodatava lastikäibega 16 miljonit tonni aastas, oli ette nähtud peamiselt teravilja ja puuvilja sisseveoks ning raudteetranspordil edasitoimetamiseks. Selle esimene ehitusjärk kujutas endast viljakaid, viljaelevaatorit ja külmladusid.
ALLIKAS: Tallinna Sadama ajalugu

Sagadi mõis pakkus vaikust

Pärast Muuga sadama külastamist võtsime suuna Sagadi mõisa poole, kus sõime õhtust ja kuulasime Reet Pruuli loengut mürast ning kemikaalidest.

Sagadi mõis võttis meid vastu pilvise taeva, vesiselt sillerdava kollase lehevaibaga ja ilmaga, mis kiskus vägisi jahedaks. Külalistemaja teenindaja andis meile hunniku võtmeid ning teatas, et üsna pea saame ka süüa.

Tubades paistis silma lihtsus, mis siiski ei tundunud koonerdamisena. Toad olid tegelikult väga mugavad ja puhtad. Aknast avanes vaade lossiõuele. Ööbimispaigas ringi vaadates oli võimalik tajuda ka vanemate ajastute hõngu.

Pärast asjade osalist lahti pakkimist käisime söömas ning osalesime harival loengul. L@ssiele on müra teema tuttav – ta kirjutas Bioneeri e-õppe tarbeks mitu harivat mürateemalist artiklit. Mina olen kunagi Tallinna tänavate liiklusmüra ja -reostust uurinud ja sellest kirjutanud.

Põlise linnaelanikuna kogen liiklusmüra igapäevaselt. Kuna elan Tallinna kõrghoones ja suured teed ümbritsevad mu maja neljast kaarest, siis ühtlane liiklusmüra kostub mulle tuppa 24 tundi ööpäevas. Lisaks sellele lendab igapäevaselt otse üle Mustamäe ka terve plejaad lennukeid. Sellegipoolest ainus aeg, kui liiklus mind reaalselt segab, on hommikuti, kui trollid alles liikuma hakkavad.

Sagadi mõisa öömaja paksude seinte vahel häirivast mürast rääkimine tundus omamoodi veider, sest maja, milles viibisime, pakkus pigem vastupidist tunnetust.

Sagadi mõis – punased kivikatused, valgeks lubjatud kaaristud, kellatorn ning teised saksapärase korrektsusega paigutatud roosad-valged hooned; erkrohelised muruplatsid, võimsad pargipuud, roosid ja tiik armastuse sümbolina; Lahemaa metsade ja meremüha, loodusrajad, teised kaunid mõisakompleksid käeulatuses…
Sagadi mõisa ajalugu ulatub rohkem kui 500 aastat tagasi. Tänasel päeval on endised aidad, tallid, meierei, tõllakuur, laudad ja muud hooned saanud endale uued funktsioonid. Sagadis toimivad koos metsamuuseum ja mõis-muuseum, looduskool, hotell, restoran. Sagadi mõisakompleks on riikliku tähtsusega arhitektuurimälestis, mille muudab haruldaseks tema terviklikkus.
ALLIKAS: www.sagadi.ee/mois

Esku kabel pakkus öist romantikat

Pärast müraloengut eraldusime L@ssiega seltskonnast ning otsustasime minna geoaardeid otsima. Seda loomulikult jala ja pimedas.

Esimesena võtsime suuna Esku kabeli suunas. Hõbehallide õhukeste pilvede vahelt paistis kuu ja tee oli nähtav ka taskulambita. Imekaunist ööst ja tuulevaikusest tingituna kiskus me jutt vägisi nõidusele, elu äärealadele ja surmale.

Kabeli juurde jõudes avastasime, et surnuaial keset pimedust põlevad küünlad. Ööst õhkus justkui baironlikku (surma)romantikat. Üritasin meenutada Byroni konkreetseid luuletusi, aga meelde tulid ainult mõned katked, mis konkreetse luuletuse kuju omandasid alles kodus värsse üle lugedes.

Kui jahtub hõõguv rind,
kui kord ma suren,
ja vaibuvad mu ihad ja mured,
siis usun, viimsel hingetõmbel veel,
mil elu kutsub, leevendust toob see,
et kitsas hauakamber,
kalmupind mind varjab siin,
kus leegitsend mu rind,
mul selle unelmaga surragi on hää!
Siis siia puhkama mu süda jääb,
siin uinun, kus mu lootused ja arm.
Mu noorusmaast saab paik, kus puhkab põrm!

AUTOR: George Gordon Byron

Esku kabeli geopeituse aare oli peidetud sama müstilisse paika, kui kohalt oodata oligi: hõbedane vesi ühel pool ja küünlavalgel säravad ristid ning kabel teisel pool. Kuna taskulampi meil kaasas polnud ja aarde peitmise paiku oli piirkonnas vägagi palju, helistasime lõpuks lisavihje osas aarde peitjale.

Esku kabel valmis Sagadi mõisahärra Paul Eduard v. Focki tellimusel 1845. aastal. Samast aastast alustas Eskul tööd ka kool, mis oli asutatud küll juba 5 aastat varem, kuid mis asus varasemalt Kone postitalus Sagadi Metsanurga külas. Seega oli Eskust saanud Sagadi mõisa kiriklik ja haridus- keskus. Ning kuigi Esku kabel ehitati Sagadi mõisniku kuludega, oli see algselt ette nähtud Pihlaspeal asunud Haljala koguduse lammutamisele mineva abikiriku asemele.
Kuid mõisahärra üritas seda siiski kujundada ennekõike Sagadi kabeli ja surnuaiana. Selle kabeli  ja surnuaia erilisust näitas seegi, et mõisahärra koostas Esko Kabbeli-Seaduse, mis nägi ette, et Esku surnuaed oli üksnes Sagadi rahva jaoks, kuhu inimesi maeti ainult järjestikku. Kõik hauad olid tähistatud ühesuguste pruunjas- mustade nimesiltidega varustatud puuristidega.
ALLIKAS: www.Esku.ee

Koprarada sobib öisteks matkadeks

Edasi suundusime Oandu suunas, et leida üles sealne Koprarada ja võtta teinegi geopeituse aare. Mida lähemale me Koprarajale jõudsime, seda harvemaks jäid pilved. Täiskuu pakkus lõpuks täiuslikku tänavalgustust. Naersime, et kuu on looduse ledlamp, mille suunas on täitsa paslik sellisel ööl ulguda🙂

Koprarada võttis meid vastu noorte kuuskede armeega. Arvestades, et geoaarde vihje ongi väike kuusk, olime esiteks üsna nõutud. Õnneks otsustas telefoni GPS esimest korda selle päeva jooksul korrektselt tööle hakata ja päästis olukorra :) Veidi turnimist, kummardamist ja ronimist ning aare saigi leitud.

Koprarada võlus oma käänakutega. Jõgi, mida sai uuritud nii kõrgelt künkalt kui orupõhjast helkis hõbedaselt. Langenud puud jõe kaldal pimeduses tekitasid metsiku looduse tunnetust. Tuli vaid korraks ära unustada, et mõnikümmend meetrit eemal on kena laudtee ja käsipuud…

Rada oli öiseks seikluseks suurepäraselt sobiv. See, et meie raja peal ei püsinud, oli ju me enda teha.

1 km pikkune Koprarada asub Oandul Lahemaa rahvuspargis. Raja läbimiseks kulub umbes pool tundi. Õpperada tutvustab Altja jõge, jõe orgu ja siinseid elukooslusi. Sügavas jõeorus matkates näed kobraste tegevuse jälgi – kopratammisid, kaldanõlva rajatud urge ja näritud puid. Koprarada on üks tore peatuspaik peale pikka bussi- või autosõitu Lahemaal.
ALLIKAS: Puhka Eestis

Tagasi Sagadi mõisa jõudsime viimase sauna ajaks pärast südaööd. Seega saime esimesel reisi päeval kõike: seiklusest saunani.

______________________________________________

3 responses to “REISIKIRI: Katarina ja L@ssie öiste matkade nädalavahetus (1. päev)

  1. Pingback: 558 kilomeetrit Eestimaad | KATARINA MÕTTEKODU

  2. Pingback: REISIKIRI: Katarina ja L@ssie öiste matkade nädalavahetus (2. päev) | KATARINA MÕTTEKODU

  3. Pingback: REISIKIRI: Katarina ja L@ssie öiste matkade nädalavahetus (3. päev) | KATARINA MÕTTEKODU

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s