Kas armastusest lapsele rääkida on kohatu?


Mu elus on olnud ainult üks sündmus, mille otstarbekuses ma pole kunagi kahelnud. Ma pole iial soovinud seda tagasi võtta või muuta. See on mu elu olulisemaid verstaposte. Selleks sündmuseks on emaks saamine.

2003. aasta novembris sain ma teada, et ootan last. Otsus laps alles jätta ja teda kasvõi üksikemana kasvatada sündis tegelikult vähem kui minutiga. Mul oli järsku teadmine, et mu elu loksus just sinna, kuhu vaja oli.

Sellest “õigest tundest” saan ma energiat siiani. Kui laps sündis, siis polnud mul hetkekski hirmu hakkamasaamise ees. Sümbioos ema ja lapse vahel paistis mulle sedavõrd loomulik.

Ja laps sai sellest aru. Meil olid küll allergiaprobleemid, aga polnud näiteks öiseid nutuhoogusid, meeletuid gaase või probleeme rinnapiimaga. Nutu vastu aitas kaisus magamine või kandelina kasutamine.

Otsustasin kohe alguses, et räägin lapsele oma tunnetest, asjadest ja olukordadest ausalt. Ta on üles kasvanud teadmisega, et emme armastab teda ja emme räägib talle, kui midagi on hästi või halvasti. Kallistamine, rääkimine ja kaisus istumine on meil tavaks siiani.

Mida vanemaks saab laps, seda enam on inimestel ümberringi millegipärast probleeme. Ütled lapsele teda teele saates, et armastad teda, öeldakse kohe, et seitsmeaastasele armastusest rääkida on kohatu. Kallistad teda niisama olukorras, kus laps on sellega rahul ja ise sinu juurde tulnud – kohe heidetakse ette, et sellest lapsest kasvab imelik. Võtad lapse vahest sülle või “hoia jumal selle eest” kaissu, oled kohe pervert valmis. Lapsega koos saunas käimisest ära parem mõtlegi!

Kas lapsi tuleb siis kasvatada külmalt? Et kui laps rääkima hakkab, siis lõpetame talle sõnade “armastan” ja “kallis” ütlemise, muidu läheb viimati emoks või homoks. Kui ema või isa seitsmeaastase kaissu vahest harva võtavad, siis kutsume ruttu lastekaitse – puhas ahistamine, eksole. Ja kui musi annad, siis peaks ikka kriminaalkorras karistama…

Nii olemegi varsti ühiskonnas, kus anname jõulude eel allkirju, et laps tohib istuda jõulutaadi põlve peal ja õpetajal on õigus meie lapse enesetunde järgi pärida, seda loomulikult vaid tunnistajate juuresolekul…

13 responses to “Kas armastusest lapsele rääkida on kohatu?

  1. Tüdruku hellitamine ema poolt on loomulik. Naise roll ongi olla südamlik, emotsionaalne ja hell. Poisi aga rikuvad hellitused ära. Ega muidu ei võeta loodusele lähedastes kultuurides poisse juba varakult ema juurest ära, et nad mehistuksid, saaks karmiks, jõuliseks ja tugevaks.

    • Ega’s poisi kasvatamine koos helluse ja tunderikkusega ei tähenda veel, et poisse roosas toas kinni hoitakse ja neist tüdrukuid kasvatatakse. Poiss saab poiss olla ka siis, kui teda ema teda armastab, isa talle vahest pai teeb ja vanaema talle “kallis” ütleb. Näiteks õpib minu poeg hetkel usinalt kaklemist, harrastab geopeitust ja huvitub kõikvõimalikest poiste mängudest. Ta ei ole mingi emmekas ludri, aga ta suudab oma tundeid ja mõtteid sõnadesse panna ja need vajadusel välja elada.

    • Kes ütleb, kas inimese “rikuvad ära” hellitused või hoopis kõiketeadjad kõrvalseisjad, kes neid hellitusi pahaks panevad?

  2. Vaidlen vastu! Armastuse ja helluseta kasvavad mehed, kes ei oska seda ka teistele pakkuda. Eestis on kahjuks liigagi palju selliseid mehi. Kuidas poiss teab, kuidas hell olla kasvõi isana, kui ta on tundnud ainult karmust ja eemalhoidmist?

  3. Minul on just 2 tüdrukut ja 2 poissi. 3 on juba suureks saanud ja iseseisvat elu alustanud. Ma ei arva, et oleksin nad ära rikkunud sellega, et hoidsin ja armastasin neid kõiki võrdselt.Poisid on samamoodi vajanud hellust ja armastust nagu tüdrukudki ja me kallistame isegi nüüd, kui nad on juba suured mehed.Arvan samuti, et kui neil on olnud lapsepõlv, kus neile on jätkunud hellust ja armastust, oskavad nad seda ka oma peres tähtsaks ja oluliseks pidada. Mu noorem, kes on küll tüdruk, kallistab mind iga päev. Hommikul kallistame, kui ta kooli läheb ja õhtul magama heites .See on nagu meie rituaal.
    Tööl saan samuti kallide osaliseks, sest töötan lasteaias. Väikestes lastes on ju nii palju vahetut rõõmu ja otsekohesust. Nemad teavad täpselt, mida nad vajavad ja see on nii armas. Kui laps ikka ütleb, et ma armastan sind või, et sa oled nii kallis, siis ta mõtleb seda ka päriselt.

  4. Ka minul on kodus seitsmeaastane poiss. Ja viimasle ajal vaatan, et kipub teine vägisi suureks kasvama. Kooliväravas ei taha enam kallistust ega peasilitamist. Oma voodisse läheb ise ja loeb raamatut. Aga ometi tuleb mõnikord õhtuti ja poeb sulle võimalikult lähedale või lihtsalt silitab sind vaikselt või kallistab enne magamaminekut. Ja just üleeile magasime kahekesi koos tema voodis, sest köha kippus kimbutama ja siis on ju hea, kui saab kellegai kaisus olla.
    Lapsed on targad. Nad oskavad ise näidata, kuna ja kui palju hellust nad vajavad. Vägisi pealesunnitud musi või kallistus ei tee kedagi rõõmsamaks, aga loomulikult näidata, et sa oma pojast hoolid ja teda vahel kallistada, ei tee kellelgi halba, hoopis tagab ematsionaalselt tervema inimese. Olgu ta siis mees või naine. Ja need, kes väidavad, et vanasti võeti pojad ema juurest ära. Vanasti oli vaja sõjamehi kasvatada, kellel ei ole tundeid vaja. Tänapäeval oodatakse ka poistelt rohkem väljendusoskust ja ematsionaalsust. mitte pimesi käsutäitmist.

  5. See on ka aususe küsimus. Kui kõiges muus lapse vastu aus olla, miks siis peaks tundeid salgama?

    Muuseas, mu vanima õetütre vanemad olid tema vastu kõiges ausad, välja arvatud jõuluvana lugu. Kui talle lõpuks selgeks sai, kes see punase mantli ja habemega onu tegelikult on, oli tüdruk kaua aega maruvihane. Mitte jõuluvana pärast vaid sellepärast, et talle oli valetatud. Armastuse, seksi ja mitme muu mitte just traditsionaalse lastetoajutuga oli ta ammu enne kursis kui jõuluvana päritoluga.

  6. minu meelest ei tee sa midagi valesti. mu poiss on veidi suurem, aga samamoodi kallistame ja avaldame emotsioone. avalikult ta ei soovi seda enam ise, aga kodus ei ole probleemi. ning ma leian, et see on väga normaalne. sest just, muidu tulebki järjekordne mingi tuim mees. no ma ei arva jah, et see nüüd ebatuimemaks teeb, aga ikkagi pean oluliseks, et tal on teadmine, et kõigil (sh temal ja ka minul) on emotsioonid, on õigus neid väljendada ning ka seda, et positiivse tagaside andmine on väga oluline.

  7. Lapsele tuleb armastusest rääkida võimalikult varakult, enne, kui talle jõuab kohale kalkide võõraste sõnum, et armastus on midagi ebasünnist. (ehkki seks, näiteks, ei ole seda ammu enam)
    Ja mitte ainult rääkida vaid ka näidata, käituda, tunda.

  8. Oijah, eile läksime lasteaiast tütrega koju, rääkisime, mis päeval toimus ja ta jutustas, et tema rühmakaaslaslane oli öelnud, et tema ema ei armasta teda ja armastab ainult tema suuremat venda. Ma siis küsisin, et kas ta on ikka oma ema käest seda küsinud ja siis sain vastuseks, et on küll ja ema ütles nii. Ma küll ei arva pimesi, et kogu jutt tõsi oli, aga kõhe oli ikkagi kuulata. Laps ise võttis selle teema üles, mis tähendab, et midagi nagu ikka oli selle rühmakaaslasega ja millegipärast nad rääkisid armastusest. Igatahes on kurb mõelda, et üks armas 5-aastane tüdrukuke arvab, et tema ema ei armasta teda ja armastab ainult vanemat venda. Tõenäoliselt pole lapsel veel täielikku arusaama armastusest (kas seda arusaama kellelgi üldse on :D), aga ta ikkagi võrdleb ja vaatab teisi, näeb mis toimub ja teeb mingid järeldused. Selguse huvides võiks oma lastele ikka öelda, et armastate neid🙂

  9. Kindlasti on kuskil piir, millest alates avalikud kallid jäävad vähemaks. Laps kasvab ja seda tuleb näha, muidu jõuame teemani memmepoegadest ja papatütardest.
    Kallil on väärtus, kui see on siiras. Kui oleme selle lihtsalt lapselt “välja pressinud” põhjendusega, et me ju igal hommikul enne kooli kallistasime, kaotab see enamuse oma väärtusest. (Paralleel ka mehe tööle minnes, kui naine väidab, et lahkumissuudlus on traditsioon!).
    Laps ju teab, et kallistamine tähendab armastust. Kasutame seda siis erislistel hetkedel!
    Meil on vanaema, kes küsib alati nõudliku häälega, et kuhu siis kalli jääb. Nii umbes 7 eluaastast märkasin, et lapsed külla minnes seda kuidagi pelgavad. Seda nõudlikum oli vanaema, sest ta ilmselt tundis, et tema olulisuse alustalad hakkasid kõikuma. Nii enesekesksed me olemegi. Kindlasti ei parandanud asja ka tänitamine, et näed teisele vanaemale küll tehaks kalli! Nüüdki saab ta oma kalli alati (ei unusta kunagi küsida!), lastel on kohustuse nägu (õnneks see ei paista kallistamisel) ja kõrvaltvaatajal peab olema hea fantaasia, et selles siirust näha.
    Ja poisid ei vaja hellust mitte põrmugi vähem kui tüdrukud. iga ema teab, kui palju just on paras jagu.Kõik võõrad võib rahus kukele saata! Olgu kadedad edasi!

  10. Mulle tundub, et teinekord on poistele kallistus ja muu vanema helluse väljendamine vaata et olulisemgi kui tüdrukutele. Mõistetavalt peab selleks valima aja ja koha. Ja ei usu mina, Erik, et kallistused rikuvad poisid ära. Pigem annavad meheliku lisaväärtuse.

  11. See on võibolla natuke teemast mööda… Aga tunnete avaldamise juurde käib. Et kui võib avaldada/välja näidata armastust siis võib ka viha, kadedust, kurbust. Mille vastu mul iseenesest ei olegi midagi. Aga üliemotsionaalsed mehed ajavad mul küll harja punaseks. Ma ei mõtle neid, kes armastust välja näitavad vaid neid, kes tujutsevad (iga asja peale solvuvad ja mossitama hakkavad). Võibolla on see diskrimineerimine kuid minu arust pole midagi hullemat kui tujukas mees, tujuka naise veel kannatab ära.
    Kas tujukus just hellitamisest tuleb… ma ei usu. Aga lihtsalt sellised mõtted tulid🙂

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s