Rõõm vaikusest ja signalisatsioonivabadusest


Kell lähenes pisikeste sammudega 11-le, kui koridorist kostus ühtäkki meeletu undamine. Nii meeletu, et kõik naabrid reageerisid ja jooksid koridori. Isegi padujoodikust pooleldi asotsiaalne naabrimees ronis välja vaatama, mida imet koridoris tehakse.

Selgus, et muud ei tehtagi, kui maja uus turvanõuetele vastav tuletõrjesignalisatsioon oli hakanud karjuma. Karjus hullemini, kui ma üheski õudusunenäos ette suutsin kujutada.

Helistasin majavalvurile: “Meil signalisatsioon karjub, aga tulekahju pole.”
“Mida mina tegema pean? Äkki testivad?” sain vastuseks.
“Kaua see siis veel karjub?” küsisin.
“No, kus mina tean,” vastatas valvur ja pani toru hargile.

10 minutit hiljem saabus vaikus. Inimesed lahkusid tagasi korteritesse.

25 minutit hiljem tabas maja uus heliterror. Lärm ähvardas tappa. Mõned elanikud tulid taas koridoridesse.

35 minutit hiljem anti elanikele armu. Inimesed lahkusid oma elamistesse.

45 minutit hiljem kostub viimane kaheminutiline helivalang. Meie korruselt olin mina ainsaks juhuslikuks väljujaks. Ja sedagi vaid seetõttu, et viisin prügi prügikasti.

Mulle meenus muinasjutt karjapoisist, kes narris pererahvast hundihüüdmisega. Aga, kui sel korral oleks päriselt midagi põlenud…

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s