Rõõm vaikusest ja signalisatsioonivabadusest


Kell lähenes pisikeste sammudega 11-le, kui koridorist kostus ühtäkki meeletu undamine. Nii meeletu, et kõik naabrid reageerisid ja jooksid koridori. Isegi padujoodikust pooleldi asotsiaalne naabrimees ronis välja vaatama, mida imet koridoris tehakse.

Selgus, et muud ei tehtagi, kui maja uus turvanõuetele vastav tuletõrjesignalisatsioon oli hakanud karjuma. Karjus hullemini, kui ma üheski õudusunenäos ette suutsin kujutada.

Helistasin majavalvurile: “Meil signalisatsioon karjub, aga tulekahju pole.”
“Mida mina tegema pean? Äkki testivad?” sain vastuseks.
“Kaua see siis veel karjub?” küsisin.
“No, kus mina tean,” vastatas valvur ja pani toru hargile.

10 minutit hiljem saabus vaikus. Inimesed lahkusid tagasi korteritesse.

25 minutit hiljem tabas maja uus heliterror. Lärm ähvardas tappa. Mõned elanikud tulid taas koridoridesse.

35 minutit hiljem anti elanikele armu. Inimesed lahkusid oma elamistesse.

45 minutit hiljem kostub viimane kaheminutiline helivalang. Meie korruselt olin mina ainsaks juhuslikuks väljujaks. Ja sedagi vaid seetõttu, et viisin prügi prügikasti.

Mulle meenus muinasjutt karjapoisist, kes narris pererahvast hundihüüdmisega. Aga, kui sel korral oleks päriselt midagi põlenud…

Advertisements

Tänan sind kommentaari eest :)

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s