Kas moes on koerte niru kohtlemine?


Foto: mysinchew.com

Lugesin hiljuti kollasest meediast koerte kohta, keda värvitakse neoonvärvidega, et neist pandasid, kloune või tiigreid teha. See moeröögatus tundus mulle väga võõra ja loomavaenulikuna, aga ma ei pööranud teemale sellegipoolest pikemat tähelepanu, sest aja ja raha ülekülluse ja aru vähesuse käes vaevlevad inimesed tegelevadki paraku jaburate asjadega. Koertemoe uudiseid lugedes lugedes jäi mulle pigem mulje, et tegu on Jaapani, Hiina ja Ameerika lääneranniku veidrusega.

Ent, sellel laupäeval õnnestus mul Tallinnas sama päeva jooksul näha kahte värvitud koera – neoonroosat puudlit ja kollast bolonkat. Sel hetkel jõudis mulle kohale, et tegemist ei ole teiselt poolt maamuna pärit koeraomanike kauge kiiksuga, vaid “moehaigusega”, mis nakatab ka siinseid vähemõtlevaid moesõltlaseid.

Ma saan igati aru koeraomanikest, kes hoolitsevad oma kaaslase eest neid vajadusel pestes ja harjates, jalutades ja seltsi pakkudes, toites ja arsti juures käies jne. Teatud piirini võin ma aru saada ka koerte ja kasside riietamisest, sest väidetavalt pidavat meie kliima osadele liiga külm olema. Aga need moeinimesed, kes koeri ja kasse värvima ja keemiliselt lokitama asuvad, neilt tuleks küll loomapidamise õigus ära võtta. Loom ei ole mänguasi, käekott ega uus kiirmoe hilp. Oma vanaisa või imikut ei hakkaks keegi neoonlillaks värvima, aga koera sobib narrida küll.

Kui on soov kedagi või midagi värvida, siis palun: inimese kehal on karvkatet päris mitmes kohas. Värvige või trikoloor omaenese karvadesse. Milles loomad süüdi on?

Minu arvates võib tõmmata paralleele loomkatsete ja koeravärvijate vahele.

Foto: mysinchew.com

Loomakatsete tegijad testivad ka, kuidas katseloomade silmadele erinevad kemikaalid mõjuvad. Kui koer karvavärvi abil näiteks pandakaru sarnaseks teha, siis tuleb ju ka tema silmaümbrust värviga katta.

Mis juhtub looduses loomadega, kes sünnivad väga suure erinevusega, olles näiteks liigikaaslastest täiesti teist värvi? Olen kuulnud, et enamasti nad tapetakse. Igal juhul on nad heidikud. Kas koeravärvija mõtleb looma enesetundele?

Ka inimese enda identiteet on nahavärviga seotud. Kui keegi teilt luba küsimata otsustab teid homsest päevast alates mustanahaliseks muuta või üleni oraanžiks värvida, kuidas te ennast tunneksite? Ma olen näinud koera ehmatust, kui tal karvad kehalt täiesti maha aeti. Koer peitis ennast. Ta sai aru küll, et ta on muutunud. Ega koerad lollid ole. Pigem vaevleb mõttetegevuse vähesuse käes koeraomanik, kes oma loomkaaslasele sellist asja teeb.

Loomaomanikuks hakkamine on nagu lapse saamine. See eeldab vastutustunnet ja võimet hoolida. Kui loom on vaid moekas aktsessuaar, siis võiks koerakese asemel hoopis uude kleiti või soengusse investeerida.

5 responses to “Kas moes on koerte niru kohtlemine?

  1. Esiteks lubage naerda: “Oma vanaisa või imikut ei hakkaks keegi neoonlillaks värvima.”😀
    Ja teiseks – ma kunagi omaette mõtlesin loomade ilusalongi silti nähes, et ei tea, kas seal saab koertele-kassidele keemilist lokki teha ja sobivat “juukse”värvi valida… ja nüüd on see siis tõeks saanud!
    Täiesti kohutavalt nõmedalt uskumatu!
    Siuksed loomaomanikud tuleks ise neoonvärvidesse värvida ja tulukesed ka veel külge riputada!

  2. Just. Minu silmis on koer, kui ta juba majja on võetud, samasugune pereliige nagu inimesedki. Hea meelega küsiks mõnelt koeravärvijalt, et kui sa oma last või vanaisa neoonlillaks värvimisega üllatada ei tihka, miks sa seda koerale teed…

  3. No nii! Siin saab isegi minu tolerantsus otsa! Minu jaoks on koer on koer on koer! Teadagi harjan oma koeri, see on hooldamine, sest pulstikutes koer on hooldamata koer. Lõikan küüsi, kui need ei ole ise kulunud piisavalt ja teevad loomale haiget.
    Eriti näotu on see, et me ise oleme enne aretanud sellised koerad, kes ei saa ilma spetsiifilise hoolduseta elada- nende karv lohiseb maas, läheb mõtetult sassi, varjab silmad, segab loomulike vajaduste toimetamist ja mis iganes. Ja siis, ma arvan ka, et igavusest, hakatakse tegema mõtetusi. Nagu värvimine!!!
    Suvise erinäituse kohtunik Rootsist ütles peale näitust, et Eesti kuldsed retriiverid on üle trimmitud. Lõpuks ometi jagab siin keegi minuga samast arvamust! Näitustel pole koerte värvi korrigeerimine lubatud – seega hobivärvijad! Kõikide tõugude asju ma küll ei tea…
    See värvimine on küll loomakaitse teema!

  4. Jeever! Mina oma pisikeses mõttemaailmas ei teadnudki, et selline moelollus võib ka olemas olla..

  5. Pingback: Koertemood ei ole mood koertele – see on loomaomanike kapriis | KATARINA MÕTTEKODU

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s