Kirjaneitsid versus oraatorid


Mulle tundub, et inimesed jagunevad tunnete väljendamise osas kolme leeri – on need, kes on osavad oma mõtetest ja tunnetest kirjutama; on need, kes eelistavad rääkiga; ja on need, kes ei puuduta tundeteemat kunagi.

Mina kuulun kirjutavate tundeinimeste leeri. Kui ma peaksin oma tunnetest silmast-silma otse rääkima, siis edastaksin südame puperdades vestluspartnerile vaid üksikuid lauseid ja loodaksin, et ülejäänu mõtleb ta ise juurde. See on vist mingi imelik kiiks, aga sama teksti on mul üsna lihtne kirja panna.

Ma tunnen mitut inimest, kes enne jätaksid oma mõtted avaldamata, kui neid kirja paneksid. Samas suudavad nad otse ja kõhkluseta oma emotsioonidest rääkida. Lausa imetlusväärne, kui kenasti suudetakse oma mõtted lausetesse seada. Kui vaid suudaks ise ka!

Ja siis kolmas koolkond, kes on vaikijate seltskond. Kui just miskit erakorralist ei juhtu, siis nende inimeste käest tundeteemalisi arvamusavaldusi ei kuulda.

Advertisements

Tänan sind kommentaari eest :)

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s