Emmepoegadest ja papatütardest


Tunnen üht neljakümneaastast meesisikut, kes elab siiani ema ja isaga. Ta suudaks küll omaette elada, aga julgust pole, tahmist ka pole, soovi vastutada ka pole. Siin pole tegu majanduslikel kaalutlustel kooselamisega, vaid olematu initsiatiiviga.
 
Kasvasin üles seda meest kõrvalt  nähes. Tal on inimesi “surnuks rääkiv ning asju õigesti tegev” ema ja võimukas “kõike teadev” isa. Poisina kasvas ta kodus, kus teda meeletult poputati. Tal polnud ühtegi kohustust ja ta elu tehti tema eest otsustamisega “võimalikult lihtsaks”. Ema ütles, mida mõelda, kuidas riides käia ja isa ütles, mida öelda ning kellega suhelda. Isegi nõude pesemine või oma toa koristamine oli liiga suur koorem ja vastutus, mida poisi õlule ometi ei jäetud.
 
Ülikoolis käis too mees 20 aastat, jättes pooleli kaks eriala ning lõpetades 40-aastaselt kolmanda. Mõnikord on tal töökoht ka olnud.
Kunagi sai seltskonnas vihjatud, et mees kolib lõpuks ikka mõne naise juurde. Selle peale pööritas mehe ema silmi ja hüüdis: “Ainult üle minu laiba!” Mees lasi pilgul maha langeda ja vastu ei vaielnud. Ema on tal kõbus 60-aastane tervisesportlane, kes võib vabalt 20-30 aastat veel elada. “Ainult üle minu laiba” võib siin peres isegi läbi minna.
 
Nüüd neljakümnesena on mees avastanud looduse matkamise. See on tema elu esimene hobi. Mõnikord õnnestub tal ka ilma ema ja isata matkamas käia.
 
Ainsad suhted on tal mõne kohtumise ja mõne öö pikkused. Peamiselt 16-18-aastastega. Vanemad naised ei suuda teda tõsiselt võtta.
 
Kui ma seda meest viimati kohtasin, arutles ta ema, kuhu ta peaks poja matkama viima. Tal on reiside korraldamisega rohkem kogemusi. Poiss valib muidu liiga kalli reisi ja ehk eksib reisikorraldajaga. 
…..
 
Emmepojaks või issitütreks kasvamine on olukord, mida ma oma lapsele kindlasti ei sooviks. Las ta parem eksib, vastutab, teeb omatmoodi ja teinekord vaidleb vastu. Vähemalt on tal lootust saada teada, kes ta on ja mida ta tahab.

2 responses to “Emmepoegadest ja papatütardest

  1. Memmepoegadeks/-tütardeks ei kasvata, neid kasvatatakse ja minu meelest on see väga jube, kui vanemaid iseloomustab selline ahviarmastus, et nad ei lase lapsel iseseisvuda. Jah, mõni hakkab vastu, mõni murdub ja ei räägi vanematega järgmised kümme aastat, aga need kõige õnnetumad painduvadki ja elavad terve elu nagu sussid. Vähemalt mina pean neid kõige õnnetumateks.

    Mina tean Nõus õpetajannat (ma muidugi ei tea, kas ta enam eluski on), kes meie jaoks oli juba kümme aastat tagasi ca 50 (aga tegelikult võis muidugi ka veidi noorem olla) ja elas oma emaga. Külalapsed teadsid, et naine ei või pidudel ega teatris käia, sest sellistel juhtudel kestis tänitamine, sarjamine ja litsiks sõimamine veel päevi ja mitte ainult koduseinte vahel. Kui nad veel surnud ei ole, elavad kindlasti ikka veel õnnetult kahekesi koos.

    • Kui liiga palju puud painutada, läheb see katki või murrab laksuga sirgeks tagasi. Aga ema-isa armastus on teinekord selline veidi painutav. Lõpuks kasvab lihtsalt kõver puu, kui ema ja isa asu ei anna.

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s