Õpitud abituse õpetamine


Kas te mäletate aega, kui käisite algklassides? Koolis olid tollal nii mõnedki kindlad reeglid ja neis reeglites polnud põhjust kahelda.

Näiteks pidi iga laps ise teadma, mis tunnid on koolis järgmisel päeval või mis on kodus õppida. Kui ei teadnud, siis helistasid mõnele klassikaaslasele ja küsisid. Kui telefoni polnud, siis võtsid jalad selga ja silkasid sõbra poole. Klassikaaslaste kontakte tuli omada, sest muidu ei teadnud haige olles, milliseid koolitükke kodus õppida.

Nüüd on meil eKool: see on selline digikeskkond, mis peaks oma idee poolest olema sillaks vanemate, laste ja kooli vahel. Õppimised on näha, hinded on näha, puudumised on näha, kohustused on näha, teated on näha jne. Kooli kodulehelt leiab ka järgmise päeva tunniplaani.

Vajadus päeviku ja meelespidamise järgi on viidud miinimumini. Teiste sõnadega on laste käest jälle jupike vastutust ära võetud, sest vähemalt algklassides käiva lapse puhul uurib eKoolist kodutöid ikka ema või isa.

Mida me selle eKooli poolt kontrollitud-turvatud haridusteega saavutame? Saavutame selle, et vanematel on mugav lapsi kontrollida, õpetajad saavad lihtsa vaevaga infot edastada ja lastel puudub vastutus-kohustus päeviku täitmise ning olulise info meelde jätmise ees. Huvi päevikutäitmise vastu puudub sageli ka õpetajatel, sest paljudel mu tuttavatel tulevad lapsed koolist koju nädalate kaupa tühja päevikuga.

eKoolil on omad eelised, ma ei vaidle vastu, aga liigne mugavus soodustab õpitud abituse teket. Miks peaks laps koolitükkide ja märkmete tegemise eest vastutamist õppima, kui emme-issi saavad ta kohustused veebist üle kontrollida? Ja miks peaks ta seda järsku näiteks neljandas klassis teha tahtma, kui siiani pole pidanud.

Endaga hakkama saav täiskasvanu kasvab enesekindlast lapsest, kellele usaldatakse vastutust.

Minu meelest tuleks anda lastele rohkem ruumi olla, eksida, tunda ja oma peaga mõelda. Lapsed ei ole porgandid või kaalikad, kes mõelda ja tegutseda ei oska. Paras annus vastutust tuleb ainult kasuks! Vähemalt tunniplaani üles märkimine võiks küll jääda koolijutsi enda mureks. Ja ka koolisiseseks reegliks.

14 responses to “Õpitud abituse õpetamine

  1. Ei ütleks, et eKool on liigne mugavus, pigem on see kohanemine tänapäeva maailmaga. Pealegi, vanemad ju ei pea ise arvuti taga passima, nad võivad vabalt lasta lastel endalt küsida, mis toimub ja mis on. Kui laps ei küsi, siis järelikult on tal kõik meeles. Minuarust see pole küll mingi tuumapommiplahvatus, kui laps koolis avastab, et unustas mingid asjad ära teha ja oleks pidanud küsima vanematelt, mis seal eKoolis on. Ma laseks vabalt oma võsukesel selle “jama” läbi teha, mitte ei passiks 24/7 tema eKooli ja vihikute taga. + Mingi hetk vist hakkavad lapsed ise seda eKooli vaatama? Nii et vabalt saab ka ilma traditsioonilise päevikuta jätta tunniplaan koolijütsi enda mureks. eKool seda küll ei takista.
    No ja kui närima hakata, siis vastutustunne on selline abstraktne mõtteollus, mille areng algab umbes pubekaeas frontaalsagaras. Nii et võib oletada, et igasuguse päevikumölluga õpivad nooremad lapsed hoopis midagi muud, sest nad ei saa aru vastutustundest nii nagu täiskasvanud sellest aru saavad. See on umbes sama, et täiskasvanu psühhoanalüüsib oma lapsepõlve, aga ta tõlgendab seda kui täiskasvanu ja elab seda läbi kui täiskasvanu, mitte kui laps, ofkoors kisub siis kose kallama ja 30 aastat teraapias mõlgutama (see oli naljaga pooleks, kuid siiski…5 pole 35).

  2. Kas sa tahad öelda, et enne teismeliseiga pole inimene võimeline vastutust omama? Mina küll lapsi nii palju ei alahindaks!

    … “No ja kui närima hakata, siis vastutustunne on selline abstraktne mõtteollus, mille areng algab umbes pubekaeas frontaalsagaras. Nii et võib oletada, et igasuguse päevikumölluga õpivad nooremad lapsed hoopis midagi muud, sest nad ei saa aru vastutustundest nii nagu täiskasvanud sellest aru saavad.”

  3. Mina olen ka lugenud seda väidet, et vastutustunne areneb alles teismeeas, st vastutustunne tähenduses isiklik moraal jne. Usun, et see on siiski individuaalne, aga võib kohati tõsi olla küll, sest ma mäletan, et ma pidasin põhikoolis suurt osa oma klassikaaslatest totaalseteks imbetsillideks, sest neil tõesti lihtsalt ei olnud seda. Neil ei olnud empaatiavõimet ega iseseisvaid moraalseid väärtusi, pahategudest hoidis neid ainult hirm karistuse ees. St empaatiavõime ise oli olemas, aga piirid olid veel täpselt selle koha peal, et kassi torusiiliga üle ei kallaks, aga sabapidi kräunutaks küll – aga vähemalt minul on väga varaseid mälestusi sellest, kuidas ma mingitel sarnastel teemadel filosoofitsesin, nii et seal on parajad käärid.

    • Aga kogu hakkamasaamise õppimine ju algabki pisikestest asjadest ja lihtsatest ülesannetest.

      Pole mõistlik oodata teismeeani, et siis hakata õpetama, mis on vastutustunne ja iseenda eest hea seismine. Sinnani ei saa vati sees hoida!

      Protsess võib olla palju pikem ja valutum sisaldades vajalikke eakohaseid tegevusi. Isegi 7-aastane saab aru meenutusest, et ära kaota oma asju, ära lahku teistele ütlemata, tea koolitöid, korista oma mänguasjad maast ära, hoia koolivorm puhas, ära võta võõraid asju, aita sõpra hädas, jaga mänguasju, ära löö põhjuseta jne.

      Vanemad peaksid eakohastes tegevustes aitama nii palju kui vajalik, aga nii vähe kui võimalik. Sest siis on lapsel võimalik omandada oskused.

      Kuidas laps teab, mismoodi teha olulistest asjadest märkmeid ja planeerida oma aega, kui teda pole selleks õpetatud.

      Kui vanemad võtavad lapselt võimaluse neid oskuseid omandada, siis õpetame oma lapsed abituteks.

      • Kusjuures kui nüüd seda mõtet jätkata😀, siis Maria Montessori kool(kond) on selline, mis arendab lastes isemõtlemist. Eestis on vist 1-2 antud õppemeetodiga lasteaeda, kooli ammugi pole(?), aga vanemad saavad ise seda Montessori asja rakendada. Lühidalt on Montessori eesmärk lasta lastel ise õppida ja teha nii palju kui võimalik ise. Näiteks mängivad lapsed selliste mänguasjadega, kus on ainult üks lahendus (a la puzzle), aga lastel tuleb lasta ISE algusest peale nuputada, mitte ei tohi ette näidata. Kusjuures kasvatajate ülesanne ongi jälgida ja olla pm passiivne (no ja korda ilmselt peavad ka hoidma). Minuarust on meil just väga levinud see, et vanemad/õpetajad istuvad lapse kõrval ja näitavad kõik ülesanded ette-taha ära ja laps pm õpib asja pähe ja siis “oskab” ise teha (ja siis kõik plaksutavad, et näe 2-aastane ja JUBA ). Tegelt õpetatakse sellega lapsi lihtsalt käsku täitma ja mitte ise mõtlema. Klassikaline kooliharidus olevatki industriaalrevolutsiooni tulemus, et kasvatada tehaste töötajaid. Aga enam pole tehastes nii palju tööjõudu vaja, kui neid meie koolides toodetakse…ülikoolis ka noh, õppejõud räägib ja tudeng piuksu teha ei tohi😀
        Aga eks see sobivuse küsimus on ka alati õhus, mis ühele halb, see teisele hea.

  4. 🙂 Ma lihtsalt pakkusin variandi välja, noh, nagu mõttekäigu arenduse mõttes, mitte mingi suure tõe eesmärgil.
    Aga minu variandi mõte oli see, et kuigi laps võib näiliselt olla vastutustundlik, siis tema ei saa sellest nii aru nagu täiskasvanud saavad. Näiteks võib päeviku täitmisest õppida vastutuse asemel hoopis seda, et osasid asju lihtsalt peab tegema, tahad või ei taha. Ja laps, kes täidab päevikut, võib-olla kardab hoopis midagi või on hea käsutäitja vms. Asi pole alahindamises, vaid täiesti tavalises aju arengus ja laste võimetes tajuda erinevaid mõisteid ning omadusi. Loomulikult KÄITUVAD lapsed nö vastutustundlikult, aga vastutustunne on segu mõtetest, tunnetest ja tegudest, seda ei saa ainult ühe nurga alt vaadata. Mida noorem on laps, seda lihtsakoelisem on tema elu ja ka tema mõtlemine ning seeläbi käitumise tagamaad. Noh, et puhtalt käitumise arendamisega vastutustunnet ei arenda…

  5. algklassilapsed on enamasti väga tublid päevikutäitjad, vbla esimeses klassis veel mitte, kui nad alles õpivad seda kooliasja.
    Pigem teismelisel kipuvad kohustused ära ununema. Mina nädala sees küll ei kontrolli e-koolist, mis õppida antakse, sest 5. klassiks võiks laps ikka juba ise teada, mida on vaja teha, mis päevaks jne. Juhtub tegemata asju ka, siis järgneb märkus või halb hinne, loodetavasti nad õpivad sellest midagi.
    E-kooli vaatan nii korra nädalas või kahe nädala tagant, et näha, kas hinded on enam-vähem ja kas on mingit infot õpetajatelt. Vähemalt 8. klassi laps tundub juba vastutavat oma õppimise eest: ta teab, miks õpib ja milleks hindeid vaja.

  6. Teiste sõnadega. EKooli kasutamine ei tohiks olla eelduseks kodutööde teadmisele. Eelduseks olgu päevik. EKool jäägu juhuks, kui ollakse haige.

  7. Tegelt on ekool saatanast. Halb hinne läheb kolaki sisse, lapsel ei jää nn puhveraega, mil orgunnida kiire järeltöö vmt; tuleb õhtul trennist koju ja peab hakkama vastama ntx vanaema oigamisele – kuidas 2, kassa ikka seda ja toda õppisid ja tegid…kahju lastest.
    Vanasti sai päeviku ära kaotada, kussa nüüd enam.

  8. Tuukanile lisaks. Kui USA koolide arenguid jälgida (ja jälgida tasub, sest nähtused nihkuvad tasapisi “sealt” “siia”), siis tuleb õud peale. Sest seal tapetakse tehnika abil laste privaatsus täiesti ära.

    Näiteks:
    – valvekaamerad kõikjale, kogu koolielu jääb “lindile”.
    – lastel on uksekaardid. kõik liikumised salvestuvad.
    – kui laps ei jõua kooli (st kooli uksesüsteem ei registreeri hommikul tema kaarti), saab lapsevanem automaatse teate, et laps ei jõudnud kooli. Jah, ka varem võis õpetaja helistada “Mari pole matemaatika kontrolltööl”, aga tehnika teeb teavituse automaatseks / kergeks / odavaks.
    – kool paneb laste arvutitesse “ametliku” nuhkvara, mis jälgib nende tegemisi. Jutt pole mitte vaid tarkvaralisest logimisest, vaid näiteks kooli admin võib käivitada lapse webcami ja vaadata, mida laps parajasti teeb.

    Googlesse näiteks “school laptop spyware”.

    Praegu on asjad alles vaidlemis- ja proovimisjärgus. Aga selge on, et kui mingit asja _saab_ teha, siis millalgi seda ka tehakse. Meie “ekoolist saab hindeid näha” on tuleviku kõrval… titemäng.

  9. Privaatsus on ka üks põhjus, miks mulle see eKooli süsteem häirivalt mõjub. Kaur lihtsalt sõnastas selle aspekti väga hästi ära. Näiteks täiskasvanutest ei tahaks keegi, et ülemus või abikaasa teda pidevalt jälgiks, aga laste puhul on see “normaalne”, et vanemad ja kool jälgivad.

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s