Sooline metamorfoos


Täna juhtus selline huvitav lugu, et suutsin punastada iseenda mõtte peale. Ja seda ei tee ma tavaliselt isegi siis, kui mul avalikus kohas väga veidrad mõtted on. Nimelt kohtusin sügisese vahtra all vihmasajus muutuste meistri endaga.

Läksin hommikul poodi, et osta piima ja saia. Olin süübinud mõttesse, et vajan ka uut vihmavarju, sest mind aastaid ausalt teeninud vari andis otsad. Ja järsku jäin ma vaatama imeilusat naist…

Ei midagi siivutut, aga ta oli tõesti nii kena! Tumedajuukseline, rosinasilmne, veidi üle põlve seelikuga, täpselt õige kontsakõrgusega, suurepärase meigiga ja rõhutatult kurviline… Lühikese karvakraelise mantliga ja viimase peal (aga väga tagasihoidliku) maniküüriga – just nii, nagu diivad 1940-1950-ndate aastate filmides. Kiharad oli silmapaistvalt kenasti seatud, need olid näinud neid vanamoodsaid lokirulle…

Ma sõna otseses mõttes vaatasin, kohe pikalt vaatasin. Ja siis tabasin ennast ehmatuselt. Ma teadsin seda inimest! “Ruskaja krassavitsa” asemel jalutas mulle vastu naabermaja “molodoi paren”.

Tundsin, kuidas mul värv näkku tuli, põskedes torkima hakkas ja pilk mõtteid kontrollima asus. Aadama õun oli kenasti salli taha varjatud, aga muidu too sama mees, kes iga päev oma koera jalutab platsi peal…

Sel hetkel sai diiva aru, et mina sain aru ja pööras pilgu ära, millest on väga kahju, sest tulemus oli super! Kui soolised metamorfoosid mõnel sedavõrd õnnestuvad, siis lasku edasi. Minu poolt 5+!

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s