Rämpspostiga reostajad metsa istutama


Minu kodumajaks oleva punakuuelise tornmaja fuajeest võib leida parajalt piraka laua. See mööblitükk on vajalik, et säästa majaelanikke ohjeldamatust rämpspostist.

Enamasti keelavad maja valvurid reklaamijagajatel rämpsu postkastidesse toppida ja paluvad viisakalt jätta reklaamlehed lauakese peale. Et kui keegi soovib, siis sealt saab elanik ise materjale võtta.

Ja see sama lauake on kui keskkonnareostuse indikaator. Seal võib igapäevaselt näha suurt portsu pabereid, mis hiljemalt mõne nädala pärast rändavad prügikasti, eesmärki seejuures täitmata.

Isegi maale vanaemale ahjukütteks need lehekesed ei sobi, sest kriitpaber on rämps, mis ei idane, ei kõdune, ei põle. Tõeline läikiv rämps!

Minu meelest võiks rämpsposti trükkimise maksustada, keelata või siduda otseselt keskkonna hüvanguks toimuva inimtegevusega.

Kui maksustada rämpspost, siis peaks kohe reklaami peal olema kirjas, et tänu sellele reklaamkampaaniale on tekitatud nii ja nii palju paberit, kulutatud nii ja nii palju metsa ning õhku paisatud nii ja nii palju süsinikdioksiidi. Et selle kampaania eest on makstud keskkonnamaksu. Maksu summa peaks olema näha.

Keelamine oleks kõige keskkonnahoidlikum, aga seda on peaaegu võimatu teostada, sest siis peaks hakkama määratlema, kas ja millal on flaierite kasutamine olubatud. Lubatud võimalused tähendavad seda, et trükkimist jätkatakse,  asjad nimetatakse lihtsalt ringi.

Sidumine keskkonnahoidliku asendustegevusega on tõenäoliselt kõige tõhusam rämpsposti vastu võitlemise vahend. Kui siduda trükkimine kohustusega istutada metsa, harida võsa või heakorrastada linna, siis ettevõtja ikka mõtleb, kas ta tahab töötajad asendustööle saata.

Miks mulle paberreklaam postkastides ei meeldi? Aga sellepärast, et see pole tõhus, see tekitab rämpsu, kulutab materjali, hävitab metsa ja selle eluiga on liiga lühike, et õigustada tema keskkonnamõju.

Taas üks helesinine või äkki hoopis heleroheline keskkonnaunistus.

13 responses to “Rämpspostiga reostajad metsa istutama

  1. ometi on mingi kontingent, kes selliseid asju vajab. mul töötas sõbranna Rimis kunagi, oli just see, kes tegeles klientide tagasisidega, talle tuli iga päev kümneid maile, et kas Rimi seda iganädalas vms reklaamlehte saab omale postkasti tellida.
    Maximas (aga ilmselt siiski ka mujal) olen näinud mutikesi, kes käivad ringi, seesama reklaamike näpus ja ring ümber asjadel, mida osta.
    ehk siis nendele asjadele ON oma sihtgrupp olemas. iseasi jah, et see võiks olla ikkagi üsna konkreetselt määratud ja ollagi nö tellimise peale.
    sest minusugune leiab enamuse neid sooduspakkumisi netist ka üles, kui vaja peaks olema. enamasti ei ole.

  2. “Rämpsposti trükkimine tuleks.” Internetis nii lihtne kirjutada. Päris-elus võimatu kohaldada. Mis on rämpspost? Kuidas sa eristad seda suvalisest muust trükisest? Kes peaks seda eristama ja kes seda raha koguma? Trükikoda? Et tavaline värviline A4 = 1 kroon, rämps-A4 = 2 krooni? Või levitaja? Aga mis siis, kui trükikoda pigistab silma kinni ja trükib rämpsu 1.5 krooniga ja võtab vahe endale? Ja mis on rämps, Maxima arust on nende reklaamileht ju puhas kuld?

    Kõik sellised aktsiisi moodi asjad käivad valu ja vaevaga ja nõuavad jälgimis- ja sunnimehhanismi loomist.

    Esiteks tähendab see suurt hulka bürokraatiat, alates seadusandlusest ja eelarvete koostamisest (uue maksu lisandumisel peaks vanu vähendama, et üldine maksukoormus ei muutuks) kuni kontrollimise kehtestamiseni (kuidas saab kontrollija inimeste postikastidesse sisse?).

    Teiseks peab keegi või miski eristama tavalist posti ja rämpspostist. SENI pole seda suudetud. Kui suudetaks, võiks anda levitajale keelu rämpsu mitte levitada, kõik. Aga see ei tundu toimivat.

    • Kunagi räägiti sama kilekottide kohta. Et turg mõjutab ja võimatu keelata. Ometi on tänaseks mitmeid linnu ja riike, kus kilekotid on kõrgemalt maksustatud või suisa keelatud. Saab. Kindlasti saab.

      • Kilekott on mitte-kilekotist üsna kergesti eristatav, ja nende ost-müük on avalik. Nii et palju, palju kergem ülesanne kui rämpspost.

        Samas on sul pikas vaates õigus – tõesti, kindlasti saab.

        Iseasi, kas on vaja. Ma tõesti usun, et paberil rämpspost lahendab ennast ise ära. Sihtgrupp sureb ära ja uut peale ei tule.

    • Ja veel, aitäh tagasiside eest! Hea, kui keegi argumenteeritult vastu vaidleb!

  3. Üldiselt arvan ma, et see probleem lahendab end ise. Füüsilise posti levitamise hind kasvab, selle efektiivsus väheneb (ma teen postikasti lahti korra kuus), motivatsioon seda saata kaob varsti (no ütleme 10-15 aasta pärast) ära.

    Seni on rämpspost see, mis – lisaks postimüügile – postisüsteemi püsti hoiab.

  4. viimati oli vist rimi reklaam, mis näppu sattudes rõõmustas, sest polnud enam kriitpaberil. mõned edumeelsed ikka on…

    mulle meeldivad sooduspakkumised, ehkki minu jaoks sobib sealsetest toodetest tarbimiseks vaid murdosa, enamik on mõttetu saast. netis on need reklaamlehed ju ka olemas, aga sealt on niru vaadata, muudkui lehitse, suurenda, vähenda… mulle meeldiks, kui poed saadaks mulle iga nädal oma soodustused meili peale tavalises nimekirjas, ilma piltideta.

    ah, unistused😀 tegelikult on mu ideaal suurtes poodides üldse mitte käia. nii et suva neist soodukatest.

  5. kuigi ma 60 veel pole, viskan reklaamidele pilgu peale ja tõesti, tihti lähengi Maximasse odavat lõhet ostma või Takkost lapsele teksaseid. Reklaam loetud, pistan paberi hulka, viin korra nädalas paberikonteinerisse ja loodan, et see taaskasutatud saab.
    Puud on jah, kahjuks kulutatud..

    • Ma oleks kahe käega poolt, kui inimesed saaksid tellida endale huvitavate poodide reklaame koju. Mulle ei meeldi, et neid lehekesi trükitakse lootuses, et äkki üks kümnest, üks kahekümnest või üks kolmekümnest loeb ja ostab. Ülejäänu lendab prügikasti enne vaatamist.

  6. Mitte reklaam pole paha, vaid viis, kuidas seda edastatakse, võiks olla tõhusam ja vähem raiskav.

  7. Njahh, nagu Kaur juba mainis, on see eristamine ju pagana raske. On kliendilehti mida ma näiteks rõõmuga loen. Ja minu jaoks on rämpspost hoopis Pealinn, Haabersti Postipoiss ja Päevalehe vahel olevad igasugu Hamba-Madratsi-Kino jne jne jne erilehed.
    Erialases terminoloogias (kui lehe vahel on reklaamleht) on selle nimi “insert”. Ja kui keelustataks eraldi postitatavad sedeliuudised, siis kasvaks võrreldavalt insertide kogus ning printreklaami osakaal (mis ajalehtede-ajakirjade väljaandjatele väga meeldiks).
    Ehk siis, reklaam ei kaoks, aga muutuks selle vorm. Ma ei taha lugeda päevalehte- ajakirja, mille sisu koosneb peamiselt reklaamist.
    Üksikud lehekesed eraldada ja prügikasti visata on tunduvalt lihtsam.

    Aga jah, ökoloogia seisukohast on sul õigus. Mis teha, turumajandus:)

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s