Olukorraga leppimise kunst


Elus on kahte sorti olukordi: need, mida me saame muuta ja need, mida ei saa. Kahjuks just need olukorrad, mida me muuta ei saa, suudavad tekitada me elus suurimat kaost. Kaost nii heas kui ka halvas mõttes.

Me ei saa ette näha, kui ilusad või targad on meie lapsed. Me ei saa ära hoida kõiki lähedaste inimeste haiguseid ja õnnetusi. Me ei saa ära hoida isegi kõiki enda haiguseid ja õnnetusi. Me ei saa muuta oma temperamendi põhiolemust. Me ei saa teha olematuks juba tehtud vigu. Me ei saa tagasi keerata aega.

Me saame leppida ja püüda võtta olukorrast parimat. Me võime olukorda võtta kui kogemust. Me suudame teinekord paratamatusest õppida. Ja loomulikult, kes tahab, võib alla ka anda.

Ma istusin aasta eest vanaema haiglavoodi ees, sest arst oli talle lubanud veel kõige rohkem päevakese-paar elulootust. Ma üritasin välja mõelda, mida ma saan sellest olukorrast õppida, sest võimetus midagi teha mõjus nii masendavalt. Ühel hetkel sain ma aru, et ainus, mida ma teha saan, on olla seal kohapeal olemas. Mitte midagi muud. Õnneks vanaema üllatas kõiki ja tuli haigusest üle igasuguste ootuste hästi välja.

Ma olin 12-aastane, kui ma põdesin keskkõrva põletikku, mis kahjustas mu kuulmisnärvi. Pärast seda olin üsna kasutu nii laulukooris kui ka osade metsalindude laulu äratundmises. Ma ei ole kurt, ma ei vaja kuulmisaparaati, aga mõnikord lööb välja, et mu kuulmine ei ole 100-protsendiline. Ja kui keegi õelutseb, sest ma ei kuule piisavalt hästi vaikset sosinat või ülikõrget piuksatust, mida tema kuuleb, siis mõjub see masendavalt. Tahaks kohe tegevusse joosta ja olukorda parandada, aga ma ei saa. Ainus, mida ma saan teha, on iseendaga rahus edasi elada. Olla, nagu ma olen.

Mu lähedasel inimesel on hetkel haigus, mille vastu ei saa ise suurt midagi ära teha. Jääb vaid loota, et arstide otsused on õiged ja ravimise mõjud jätavad alles piisavalt elukvaliteeti.

Mõnikord on paratamatuse jumalanna väga ebaõiglane!

2 responses to “Olukorraga leppimise kunst

  1. Olukorraga leppida on kindlasti raske, aga vahel ei jää muud lihtsalt üle. Elu on lühike ja peab edasi elama. Iga olukorraga võib leppida kuni kriitilise piiri ületamiseni, siis tulevad muutused juba sunniviisiliselt. Me oleme kõik ju täiesti tavalised inimesed. Meil on meie soovid, unistused, millest muist on määratud ka läbikukkumisele. See, kes on kunagi kaotanud enda jaoks olulise inimese teab, et elu pole enam kunagi täpselt sama. Iga inimese sisemine protsess on erinev ja igaüks peab leidma oma viisi sellega leppimiseks. Millegipärast tundub, et alati on parem seal, kus meid ei ole.

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s