Kas kooselu hävitab inimest?


Hiljuti sattusin arutlema küsimuse üle, kas inimesed, kellel on kooselu püsipartneriga, on ühiskonna jaoks kadunud. Kas on võimalik omada mõlemat: olla õnnelikus kooselus ja mitte manduda ainult silmavaatamisse ja partneri pärast muretsemisse. Ja kas on võimalik olla partnerluses nii, et üksteist ei piirata ja ei kasvatata uueks inimeseks. Et suhe poleks nagu Talibani võim: ära vaata, ära suhtle, ära mõtle….

Ma kuulun vist viimaste naiivsete inimeste hulka, aga arvan endiselt, et partnerlus ja ka kooselu pole surmaotsused. Kõik sõltub ikkagi kahest inimesest, kes kokku saavad ja kokkulepetest, mis omavahel tehakse. Kas inimene meeldib sellisena, nagu ta on või võetakse endale plaan kaaslane “korralikuks” kasvatada.

See, kui piirav ja kitsas või vaba ja suur kahe inimese omavaheline universum on, sõltub otseselt mõlema kaaslase enesehinnangust. Kui ollakse olukorraga ja iseendaga rahul, siis puudub vajadus teisi inimesi omada. Sellisele paarile piisab elus mööda sarnast (mitte sama) trajektoori liikumisest. Alles jäävad nii tuttavad kui ka hobid.

Kui üks osapool aga dikteerib ainuisikuliselt reeglid ja teine peab neid kompromissivõimaluseta järgima, siis see ei ole võrdne suhe. Selline väevõimuga painutamine ja vägisi kasvatamine on mulle isiklikult väga vastumeelsed. Palju sa ikka puud painutad. Lõpuks puu kas murdub või läheb sirgeks tagasi.

Aga ühes osas oli mu vestluspartneril tuline õigus. Paarikesed kipuvad sattuma koos olles mugavustsooni ja vabatahtlikult ühiskonnaelust eemalduma. See tundub alguses hea mõte, sest nii tore on ju kahekesi koos olla, aga pikapeale see valik nüristab. Kui sõpradega suhtlemisest loobunud paarikesele sünnib perre laps, siis võib mees ennast järsku üksikuna tundma hakata. Naine tegeleb suurema osa ajast lapsega ja mees on justkui üleliigne. Tegelikult mees üleliigne pole, aga ta saab senisest vähem tähelepanu. Ja naine on harjunud, et mehel enam väljaspoole elu pole ning tunneb ennast halvasti, kui mees mujalt tegevust otsib. Sellise olukorra tekkimine on paras kellapomm…

Sotsiaalsusest loobumine pole tark ka seetõttu, et kui suhe peaks läbi saama, siis aktiivselt toimiva sõpruskonnaga inimestel on kukkumine kergem.

Mina muretseksin suhtes pigem siis, kui mu kaaslane suhtleks ainult minuga. Kui tema elus poleks ühtegi muud mõtet, kui ainult mina. See oleks suur ohumärk. Mõned sõbrad siin ja seal – see vihjab pigem normaalsele seltsielule.

6 responses to “Kas kooselu hävitab inimest?

  1. Enamik täiskasvanud inimesi on püsisuhtes. Selle teooria järgi ei saaks ühiskond eksisteerida.

  2. Esimese lõigu osas. Eeldus, et suhtest saab pikaajaline suhe on täpselt vastupidine!! Ei saa tekkida pikaajalist toimivat suhet, kui üks tahab rohkem kui teine, kui üks pool klammerdub ning ei anna hingamisruumi!
    Arvan, et Su sõber, kes sellist arvamust avaldas pole pikaajalises suhtes olnud, või siis peab “pikaks ajaks” suhet pikkusega nt 5 aastat🙂
    Ikka see, et mõlemal poolel on õhku, oma huvid ja elu tagab pikaaegse suhte…

  3. Ma lugesin su sissekande uuesti läbi.

    Ausalt, ma ei saa isegi aru, kuidas selline teema-püstitus tekkida võib. Mingid verinoored inimesehakatised võivad tõesti arvata, et kui sõbrad saavad täiskasvanuks ja hakkavad pidutsemise asemel tööl käima, siis on nad “ühiskonna jaoks kadunud”. Aga kui vaadata ühiskonda pealtpoolt – tippjuhte, akadeemikuid, poliitikuid, meediatähti, sportlasi – kui palju üksikuid inimesi on? Me võime Savisaare ja Sõõrumaa ja Veerpalu kohta arvata hästi või halvasti, aga “ühiskonna jaoks kadunud” nad kindlasti ei ole.

    Et siis, millest üldse selline küsimus?

    • Meil polnudki jutuks pidutsemine, vaid hirm, et suhtes olles ei saa jätkata tavapärast läbikäimist sõprade ja tuttavatega. Mis teha, on palju inimesi, kellel just sellised kogemused on.

      Et miks on nii palju suhteid, kus kokku saavad kaks säravat inimest, aga lõpuks on järel vaid üks särav. Teine peab oma sära suhtele ohvriks tooma.

  4. Katarina, see on hoopis teine küsimus kui algses sissekandes.
    “Kas püsipartneriga koos elades võib jääda normaalseks inimeseks?”
    vs
    “Kas mõlemad püsipartnerid võivad jääda normaalseks inimeseks?”.

    Vastus on “jah”. Üldiselt vastas indigoaanlane juba ära. Inimesed elavad koos endasugustega. Kui olen ise aktiivne & huvidega, tahan ka aktiivset & huvidega meest/naist. Suhe suunab osa aega ja energiat muidugi pere poole, aga põhiline jääb. Inimesed peavad mesinädalad ära, saavad titekasvatamise aastatest üle ja on siis tavalised edasi.

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s