Elu nagu jumala peopesal


Heliseb telefon. Helistajaks on kodumaja esimesel korrusel pasteeruv majavalvur, kes on usinasti videovalvet jälginud: “Katrin, teie poeg on viimase 10 minuti jooksul kolm korda lifidega üles ja alla sõitnud. Te peate oma lapsele selgeks tegema, et liftidega ei mängita ja liftis ollakse rahulik,” teatab hääl torus.
 
“Ma tean, et ta kolm korda sõitis. Ma ise saatsin ta kolm korda alla tagasi,” vastan.
 
“Katrin…” kõlab torus mu nimi ilmselge etteheitega.
 
“Laps unustas oma jope sõbra juurde. Saatsin lapse jopet ära tooma. Sõbra korteril lifti kõrval asuv kellanupp ei toiminud, saatsin alla välisukse kõrvalt korterisse helistama. Vahepeal helistasime mobiiliga. Lõpuks sai laps jope kätte,” vastasin.
 
“Aga teie poeg muukui toksis kolmandat liftinuppu näpuga.”
 
“Ta pidigi kolmandale korrusele minema. Ta sõber elab ju kolmandal korrusel. Te ju teate seda,” üritasin rahu säilitada.
 
“Aga ta rahmeldas lifis,” ei andud valvur järgi.
 
“Olgu, küsin lapse käes ja helistan teile. Kas sobib?”
 
“Harašo-harašo,” kõlab lõpuks päästev vastus.
 
Küsin lapse käest, mida ta liftis rahmeldas. Laps on vestluse ajal solvunud näoga: “Mul oli pissihäda ja et püksi ei tuleks, käisin ühest lifti otsast teise. Ausalt! Hirmus pishäda oli. Kas ma oleksin pidanud lifti pissima ja paigal olema?”
 
Võtan toru helistan: “Mu laps ütles, et ta ei hüpanud ega rahmeldanud. Tal oli pissihäda, käis ühest lifti otsast teise.”
 
“Jah, vaadates videosalvestust võis see tõesti nii olla.”
_____________________________________________________
“Katrin, teie lapse isa käis 11. korrusel korteris number … Ta oli väga räsitud olemisega. Nad olid seal terve õhtu. Kas see teie last ei mõjuta, et lapse isa 11. korrusel käib?” peatab valvuriproua mind maja fuajees.
 
“Ma ei ela temaga juba aastaid. Las ta käib. See mind ei puuduta. Mul ei ole vaja seda infot teada!” vastan ilmselge ärritusega.
 
“Aga ta oli nii räsitud olemisega… Ja kell on juba 11 öösel,  äkki tahtis last näha. Teid aga polnud.”
 
“Niikaua, kuni ta minu elu ei sega, käigu 11. korrusel kasvõi iga päev. Ma ei vaja seda infot! Ja minu koju jõudmise kellaaeg on minu enda teha,” üritan uuesti selgitada.
 
“Kuidas küll niimoodi saab?” vangutab vanaproua pead.
______________________________________________________
“Kas teie lapsel ongi lubatud üksi õues käia?” alustab vabatahtlik naabrivalvur vestlust. Seekord on tegemist tädikesega, kes valvuritoolis ei istu, aga täidab oma rolli südamega.
 
“Jah, loomulikult.”
 
“Nii väikesed lapsed ikka peaksid ema-isaga liikuma. Kas te saadate ta lasteaeda ka üksi?” ajab vanaproua kulmu kortsu.
 
“Lasteaeda? Ta käib koolis. Ja õues käib laps juba kaks aastat ise,” selgitan.
 
“Juba koolis. Vabandan, arvasin, et teie poeg on 4-5-aastane.”
_____________________________________________________
Nii meil see turvalisus tuleb.  Naabrivalve ja valvuritega.
Elu nagu jumala peopesal.

3 responses to “Elu nagu jumala peopesal

  1. Siinkohal tuleb lihtsalt konkreetselt ja julmalt öelda – vaadake, teie töötate minu heaks eks ole, ja mulle teie käitumine ei meeldi. Kaalutlen teiega töölepingu lõpetamist. Uus luud pidada paremini toimima.

  2. Pingback: Ja see päev ongi käes :( | KATARINA MÕTTEKODU

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s