Meditsiinitekstide lugemine


Ma olen oma olemuselt pigem tavasituatsioonis positiivsetele mõtetele keskenduja, sest nii on eesmärgid motiveerivamad. Selle asemel, et muretseda võimaliku läbikukkumise pärast, keskendun õnnestumise  šantside suurendamisele.

Muretseda tasub siis, kui on olemas konkreetne põhjus,  aga puudub lahendus. Ma pole ullike, kes elu negatiivset poolt üldse ei näe, aga ma tahan muredest üle olla, mitte alla vanduda ja tuhka pähe raputada.

Arvan, et liigselt muretsedes võib elu sootuks elamata jääda. Mind on elus väga palju edasi aidanud õpitud oskus näha ka negatiivsetes olukordades midagi kasulikku, õpetlikku või isegi head.

Viimasel kolmel päeval olen palju lugenud erinevat meditsiinilist kirjandust ühe hea sõbra haiguse kohta. Pole vist olemas masendavamat asja kui meditsiinikirjandus!

Haiguse tekkimine, haiguse kulg, haiguse ravimine, elulemus, riskid, läbi uurimata valdkonnad, koolkondade eriarvamused ja lõpuks ka elukvaliteet.

Inglisekeelses kirjanduses on elukvaliteedi jutt inimlik, praktiliste nõuannetega. Eestikeelses kirjanduses pole elukvaliteet oluline. “Puudub konsensus…” , “Euroopas uurimata…” ja “arst peab arvestama patsiendiga…” ei ole need lausejupid, mida inimene tegelikult elukvaliteedi all lugeda tahab või mida ta vajab. Seda eriti haiguse korral, mis on haruldane.

Kas haiguses on midagi positiivset? Kui siis ainult kogemus. Aga kas kogemuse hind ei ole mitte liiga kõrge?

One response to “Meditsiinitekstide lugemine

  1. Meil on ju olemuselt järelehüüdev meditsiin, mitte ennetav meditsiin nagu Idamaades. Kahjuks oleme juba enne oma elu nii tasakaalust välja viinud, et haigus ongi tagajärg… Ja kätteõpitud abitus, et mina elan nagu tahan, mul on kindlustus (kui on) ja siis arst ravib mu terveks. Peab ravima! Mina ise ulatan vaid taguotsa süsti tegemiseks. Parem oleks muidugi tablett, hea kui 1x päevas.
    Ei konkretiseeri seda juttu nüüd kuidagi sinu sõbra haigusele.
    Lähenemine kirjanduses on ilmselt eht- eestlaslik. Ammuks meile siis ääri- veeri õpetama hakati, et teistele võib ka midagi head öelda. Proovi halvasti öelda, isegi lauseehitus saab parem!
    Olen imetlenud õdesid Soomes (mujal pole juhust olnud), kust võtavad nad küll selle hoolivuse (isegi kui patsient on tõeline “kompu”). KUIDAS neile seda õpetatakse? Ilmselt siiski juba kodus…
    Või on see käsi- peseb- kätt süsteem? Statistikud on mõõdukad ja ka psühholoogil on leib laual…
    Nali naljaks, aga eks lähenemine ole sarnane ka mõnel muul rindel. Paraku siiski ei muutu maailmas midagi, kui me ise enne ei muutu. Seda saame ju teha!

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s