Sellises supermarketis käiksin ma hea meelega


Hetkel on supermarketid täis toidukraami, loomatoitu ja kosmeetikat, mis kubisevad säilitusainetest, värvainetest, sünteetilistest magusainetest ja lõhnaainetest. Kui tahad aru saada, mida mingi toode sisaldab, siis on vaja kas keemikuharidust või korralikku kodutööd. Toote koostise mõistmine on ikka üsna keeruliseks tehtud.

Lisaks on pakenditel mitmed märgised ja kleepsud, mis peaksid oma olemuselt tarbijate tegevust lihtsustama, aga kuna toodete paigutus on läbisegi, on tulemus vastupidine.

Mis on siis lõpuks parem? Kas eestimaine? Kas aus? Kas ümbertöödeldav? Kas säilitusaineteta, aga värvaineid sisaldav? Või värvaineteta, aga säilitusaineid sisaldav?  Kas rasvavaba? Või hoopis Kristiina Šmiguni soovitatud? Või Erki Noole pildiga? Või kõige odavam?

Paradoksaalne on ka see, et rohkem tuleb maksta vähem töödeldud kraami eest. Täisteramakaronid on vähemalt topeltkallid võrreldes tavamakaronidega. Säilitus- ja värvaineteta kuivatatud puuviljad asetatakse tervisetoidu letti ja hinnatakse üles kolmekordse väärtusega. Lõhnavaba kosmeetika on  allergikutele suunatud siltide abil eraldi nurka surutud (hea, et veel seda invakaubaks pole tituleeritud). Lõhnaaineteta kõdunevad mähkmed on nimetatud ökomähkmeteks ja hinda on neile kamaluga lisaks antud.

Hind hinnaks – selle üle võibki vaidlema jääda. Aga mina tahaksin hoopis, et mõni supermarket teeks oma toidu ja kosmeetikalettides noole süsteemi. Riiuli all või üleval on selgelt näha nool ja selle noole alguses oleksid tooted, mis on kõikvõimalikest saastainetest vabamad ja lõpus nn rämpstooted. Et kliendid siis ise saaksid otsustada, mis hinnaklassi nad eelistavad ja kummast noole otsast kaupa valivad.

Nii oleks lootust normaalsemale kaubale ka nendel, kes märgistustest midagi ei jaga. Ja et ka noole algusesse oleks miskit panna, tuleksid supermarketite kaubavalikusse uued tooted.

Sellel süsteemil on paraku üks ja suur puudus. Nimelt peaksid supermarketite töötajad sel juhul ise ka teadma, mida nad müüvad. Ja ennast harima ei pea asuma mitte ainult ostujuht, vaid ka need töötajad, kes asju riiulitele tõstavad.

Aga mis kasu oleks sellisest süsteemist? Siinkohal sobib lihtne näide. Oletagem, et ema otsustab oma lapsele jogurtit osta. Seistes riiuli juures, kus noole alguses on lisaainetevabamad valikud kui lõpus, ei vali ta usutavasti lõppu jäävaid tooteid nii kergekäeliselt. Vähem saastaineid oleks ka keskkonnahoidlik tegu.

Samas ma pole naiivne. On üsna tõenäoline, et sellise süsteemi viimine mistahes supermarketisse ilma riikliku kohustuseta jääbki minu roheliseks uitmõtteks.

_________________________________________
Inspiratsiooni pakkusid kaks blogipostitust, mida juhtusin lugema: Rohelisem elutee “E-numbrid – söödav seiklus”  ja Puhas Elu “Asovärvid kontrolli alla”.

7 responses to “Sellises supermarketis käiksin ma hea meelega

  1. Paar kõrvalisevõitu märkust:
    esiteks, selle kohta, kes otsustab, kuhu asjad poeriiulis lähevad – kunagi virisesin lollide kaubapaigutajate üle, kes on pannud risotoriisi Aasia kaupade riiulisse ja sain ühelt endiselt saalitöötajalt teada, et saalitöötaja ei tohi seal mingit omaloomingut teha, vaid peab panema nii, nagu ülemus käsib. positiivne külg sellel siis, et piisab vähemate inimeste informeerimisest.
    Teiseks hinna kohta – ma pakuks, et üks tegur on säilivusaeg – säilitusainetega ja rafineeritud tooted seisavad kauem, järelikult on tootja/kaupleja risk väiksem; järelikult peab ostja vähemsäiliva toidu riskid talle kinni maksma.

  2. Jah, aga mina olen sama asja juba umbes sajalt tuttavalt küsinud – miks juba ei ole sellist supermarketit!?!?! Osad ütlevad, et mine mahepoodi. Aga see pole ju see mida ma silmas pean. Väga paljud tooted tavamarketis on täiesti sobilikud ka mahetoitujale, lihtsalt neid on päris raske tavamarketist üles leida. Mulle tundub, et ma pole ainus, kes nii mõtleb.

  3. “Kui tahad aru saada, mida mingi toode sisaldab, siis on vaja kas keemikuharidust või korralikku kodutööd. Toote koostise mõistmine on ikka üsna keeruliseks tehtud.”

    Absoluutne tõde! Ma räägin pidevalt, et toitumine on nii ülepaisutatud asi — makro- ja mikroühendid, kindel toidukordade arv, kellaajalise täpsusega toitumine, toitumiskava, kaalutäpsusega koostisosad jne.

    Selline asi saab juhtuda ainult siis, kui me võõranduma loodusest, võõrandume sellest, mida me loomulikult oleme mõeldud sööma. Selleks, et tervislikult toituda POLE vaja saada kraadi biokeemias.

    Keep it simple, ja väldi üldse pakendatud toitusid.

  4. Pingback: Septembris kirjutasin keskkonna teemadel | Lapsuliblika blogi

Tänan sind kommentaari eest :)

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s