Daily Archives: september 17, 2011

Kaks kuupmeetrit koduruumi säästetud


Kahe aasta eest juhtus nii, et ühe päeva jooksul elas mu kodu üle kaks kolimist. Üks naaber kolis välja ja teine kolis sisse. Ma tegelikult ei kurda kummagi kolimise üle, aga asjade paigutusele ja aastatega tekkinud korrapärale pani see paraja põntsu.

Välja koliv isik oli asjade osas tagasihoidlik, tema kraam mahtus kenasti mõne riiuli peale ära. Sisse kolija oli aga aastakümnete jagu kraami kogunud ja säilitanud. Mõnest vabanenud riiulist ei piisanud isegi riietele mitte.

Et asju võimalikult mugavalt ja vähe stressi tekitavalt paigutada ning ise ka elamisse ära mahtuda, oleme mõlemad asju ära andnud ning neid ka minema visanud. Selleks suveks hakkas tekkima juba tunne, et lõpuks ometi hakkab looma. Asjade hulk majapidamises on normaalsuse piire saavutamas.

Nüüd avastasime kahepeale hea nipi (parem hilja kui mitte kunagi, eksole 🙂 ), kuidas märkimisväärselt vähendada asjade ruumikulu. Väga suurepäraseks abiliseks on vaakumkotid.

Paned oma mittevajaliku riidekraami koti sisse, tõmbad tolmuimejaga õhu kotist välja ja lükkad uskumatult palju vähenenud riidehunniku kerge liigutusega mõnele vabale riiulile. Pärast seda oled vähemalt paariks kuuks selle rõivahunniku korda sättimisest prii ja koide murest vaba. Talveperioodiks on mõtet ära panna suvevarustus ja suveperioodiks talvine kraam.

Ma korra isegi mõõtsin, kui palju ruumi kokkuhoidu need umbes ruutmeetrise põhjapinnaga kotid siis annavad. 50-60cm paksused kotid muutusid pärast tolmuimejaga õhu eemaldamist 15-20cm paksusteks. Seega saavutatud ruumivõit oli umbes 2/3 suurune. 6 vaakumkotti säästsid seega umbes kahe kuupmeetri jagu ruumi. Kogu see meeletu asjade virn mahtus ära esiku kohal asuvasse kappi.

Enda asjadest panin täna vaakumkottidesse igasugu põnevaid ja vähem põnevaid esemeid: oma ainsa (puhtalt nostalgia pärast säilitatud) ballikleidi, lapsepõlve lemmiku kaisukaru, hunniku kandelinasid, talvise matkakostüümi (mis on nii soe, et võiksin sellega vist põhjanabale minna 🙂 ), portsu suviseid riideid, hunniku tekke-patju jms.

Tulemuseks oli nii palju vaba ruumi kappides, et paari vabanenud riiuli puhul pidin mõtlema, et mida ma sinna nüüd panen. 😀

Advertisements

Kes vastutab seksi tagajärgede eest?


Kui kaks inimest seksivad omavahel kummi kasutades ja seejuures on kokku leppinud, et nende vahel ei saa kunagi tõsist suhet olema, või on kokku leppitud laste mitte saamises, aga juhtumisi naine ikkagi rasestub ning lapse alles jätab, vat sellises olukorras ma mõistan meeste nurinat, et nad pole last soovinud, kulud lapsele on liiga suured või neid on tuluteenimise osas ära kasutatud.

Kui aga lapse saab paar, kes on koos elanud aastaid, kus meespool teab, et naine tablette ei kasuta ning ikkagi seksitakse ilma kummita, siis pole mu meelest enam eriti palju järel mõistlikke põhjendusi, miks peaks lapse kasvatamine ja tema eest maksmine  olema ainult naise kanda. Erandiks on vast ainult sellised olukorrad, kus on enne eostamist juba nõnda kokku lepitud.

Mu tutvusringkonda on paraku tekkinud järjest enam paare, kus üks osapooltest (enamasti meespool) on mõned aastad pärast lapse saamist otsustanud, et nüüd aitab, pühime käed lapse teemast puhtaks. Olen kuulnud ka ühest sellisest paarist, kus “müts kuklas ja süüdimatu pilk silmis” lahkujaks oli naine.

Kuid küsimus ei olegi niivõrd lahkumises või jäämises, sest lahkuminekuid tuleb ikka ette, vaid põhimõttes, et kas lapse eest peaksid pärast lahkuminekut maksma ja hoolitsema mõlemad vanemad või on ühel osapoolel õigust otsustada, et tema võtab nüüd nt kaheaastase või äkki hoopis kümneaastase makse- ja tegevuspuhkuse. Raha on, töö on, võimalus on, aga lihtsalt ei maksa, ei tegele…

Ma ei teagi, ehk olen ma liiga naiivse ellusuhtumisega, võib-olla mõne jaoks ka vanamoodne või väikekodanlik, aga kooselust sündinud lapse vastu võiksid huvi üles näidata mõlemad vanemad, sest see ringisilkaja on ju osake mõlemast. Lahkuminek ei tähenda ju reeglina seda, et laps ei saaks või ei tohiks kohtudas mõlema vanemaga.

Maksmise nurinast saan ma aru ka juhul, kui üks vanem teisele ilma suurema põhjuseta lapsega kohtumist keelab või nõutakse ülisuuri summasid. Kui aga olemas on nii kohtumisvõimalus kui ka mõistliku summa tunnetus ja laps saadi vastastikusel teadmisel, siis minu silmis on maksmisest kõrvale hoidmine petmine. Just nimelt petmine, usalduse petmine! Ja eelkõige oma lapse petmine!

Mida siis teha? Mis on lapsele on vähem traumeeriv? Kas see, kui üks vanematest sunnib teist kohtu kaudu maksma? Või see, kui lõpetatakse 100-protsendiliselt suhtlemine, sest  nii kulub maksval vanemal närvirakke vähem? Või see, et laps näeb, kuidas üks pettunud vanem laseb endale majanduslikult liiga teha ja isegi ei nõua seda, millele tal õigus on?  Või see, et rääkida lapsele olukorrast ja anda talle tahtmatult põhjus kahelda teise vanema armastuses? Kas halbade lahenduste hulgas on mõni vähem halb?

___________________________________________

Üsna samasse teemasse kirjutas ka Ajakaja.